Niisiis, täna oli mu tõeline esimene tööpäev. Kuigi seda ka vaid poolekoormusega, sest J on siin ja see nädal ongi mõeldud selleks, et ma õpiks ja harjutaks ja harjuks.
Milline näeb siis välja minu tüüpiline tööpäev ?
Hommikul kell 6.30 alustan. Selleks ajaks pean alla minema, sest tavaliselt läheb M siis üles end korda seadma ja 7.30 läheb ta tööle.
Kõige pealt pean H'le süüa andma, kui ta pole veel söönud. Siis ärkab A üles, talle süüa andma. Siis H'd vannitama, aitama tal riidesse panna, juuksed sättida, hambad pesta. Ning kontrollida nende kotid üle, et seal oleks kõik vajalik sees ja mittevajalik väljas. Pakkima nende lõunad kokku ning kontrollima, et voodid oleks tehtud, asjad ära pandud. Kell 8 peaks me omadega enam-vähem valmis olema ja kell 8.15 seame sammud kooli. Õnneks on kooli vaid kiviga visata. Minu aknast paistab ilusti kool ära. Sinna on a'la 100 m :D !! Siis saadan nad klassidesse ja tulen koju.
Siis olenevalt päevast olen kuni 12 (E,T,K) vaba, 12.30 lähen toon H koolist ära, teisipäeviti tuleb ka A sel ajal koolist koju. N ja R on mõlemal pikk päev, lähen alles kella kolmeks neile järgi. Ilmselgelt saab neist mu lemmikpäevad ja teisipäevast mitte-lemmikpäev :D
Niisiis, tuleme H'ga koju, annan talle lõunaks miskit süüa, luban tal a'la 45 minutit teha mis tahab ja siis peaks tegelema natuke kodutööga. Tema puhul tähendab see siis lugemist-numbrite harjutamist ning käelisi harjutusi. Pean silmas kleepimist, joonistamist, värvimist, lõikamist jms. Pluss väljas käimist ja niisama lõbutsemist.
Kella kolmeks lähme A'le järgi. Järgneb samasugune kava nagu H puhulgi. Lõuna, relax, homework, playtime ning kell 6 paiku peaks Michelle koju jõudma. Siis pean veel tund aega tüdrukutega tegelema kuni M saab õhtusöögi valmis. Siis sööme õhtust ja kella 7st olen vaba.
Ja nii päevast päeva.
Ma arvan, et see nädal ma end veel nii hästi ei tunne, sest ma ju pole üksi. Ikka on mingisugune pinge peal koguaeg. We'll see kuidas järgmine nädal lood on.
Käisin täna esimest korda autoga sõitmas. Mitte üksi, loomulikult. Vaid J'ga. Olin ta autojuhiks, tal oli vaja käia poodides jms.
Mis ma oskan öelda. Liiklust on palju ja see on väga tihe. Enamus sõidavad nagu segased, armastavad teha pöördeid punase tulega jms.
I G A L P O O L on Stop märgid. Tõsisielt, igal pool, igal ristmikul. Anna teed märke on neil üsna vähe. Eestis on ju just vastupidi, vähem stoppe ja rohkem anna teed.
Autoks on Mersu minivan.Iseenesest väga mugav ja turvaline. Ning suur, sest mis Ameerikas poleks suur, right ?
Muidu on kõik ok, aga mind häirib GPS, sest ma ei saa kunagi aru, kas pööre on nüüd või mitte. Aga see on vaid harjumise asi, ma ju lihtsalt pole varem seda ise kasutanud.
Eile sakslased isegi ütlesid, et siinsed autojuhid on Ameerika hulleimad. Ma ei tea kui tõsi see just on, aga noh, mis seal siis ikka.
Ahjaa, käisin eile ju esimesel LCC meetingul. esmalt läksime laser tag'i mängima ja siis oli safety meeting. Olen aus ja ütlen, et mulle see asi üldse ei meeldinud. Väga lihtsal põhjusel. KÕIK rahvused hoidsid kokku ning rääkisid oma emakeelt. Ja kas ma olen ainuke eestlane siin või jaa ? Ja kas siin on valdav enamus sakslasi või jaa ? Ja kas ma kuulsin inglise keelt ka, või eiii? Loomulikult mitte.
Ja kuna ma ise ka ei ole just väga suur suhtleja võõrastega, siis olingi väga üksik seal. Aga ma loodan, et see asi muutub aja pikku. ma olen ju siin siiski alles esimesi päevi.
Pärast meetingut kutsusid sakslased mind Starbucksi. Olime seal mõnda aega, mis oli küllaltki poi-poi-pointless, sest nad rääkisid siiski vaid saksa keelt. Noh olgu, vahepeal suhtlesid minuga ka, aga seda vaid minimaalselt.
Sellised lood siis.
Aga ma ei hakka seda posti liiga pikaks ka venitama.
Take care, ning püüan homme vabal ajal pildibloogi ka teha ;)
Tuesday, April 5, 2011
Sunday, April 3, 2011
I try to make myself believe
Tere hommikust, mu armas Eesti!
So, olen paar päeva kadunud olnud. Tegelt on mul hetkel hull vässu peal, aga ma siiski võtan end kokku ja teen ühe postituse.
Neljapäeval oli tripp New Yorki. Ekskursioon nägi välja selline, et algul sõitsime bussiga ringi, giid rääkis huvitavaid fakte ajaloost, erinevatest linnaosadest ning seletas mille poolest see ja see on kuulus. Ja see tõesti polnud selline igav ja tuim jutt, vaid hoopis vastupidi. Näiteks koht, kus Sex&The City Samantha elas ja kus oli see hotell kus "Home alone" filmniti jnejne. So great! Tõelist Ameerika juustukooki käisime ka söömas. I LOVE it!
Seejärel sõitsime praamidega, et näha Statue of Liberty't. Mis pole üldse nii suur, kui ta on tundunud olevat. Edasi läksime Top of The Rock'i, kus oli tõesti imeline vaade. Paraku ilm meid väga ei soosinud, aga vähemalt saime pilgu peale visata.
Ning siis saime oma vaba aja. Empire State Building, 5th Avenue, Times Square. Oh, I really love New York ! But who doesn't ? See oli tõesti väga tore. Oma esimese Starbucks'i külastuse tegin ka. Kuna ma ei osanud midagi valida, võtsin maasika smuuti ja kuuma panini. Kokku läks pisut üle 10 dollari, aga mul oli ju kinkekaart, seega maksin ise vaid natuke juurde.
Kuna meil palju aega shoppamiseks polnud, jõudsime käia vaid vähestes poodides. Nt M&M poes, mis oli really awesome !, Victoria Secretist ostsin oma esimesed 5 paari püksikuid(:D), Forever 21'ist ühe väga tavalise roosa pluuse and that was it. Kuna ma tõesti ei võtnud palju riideid kaasa(TEGELT KAA), siis esmalt üritan ma osta asju, mida mul on tõesti vaja. Seega erilisi VAOO oste ei tohiks ette tulla.
Niisiis, reedel oli viimane päev koolis. Kell 9 startisime oma kodude poole. Ja tegelt oli isegi natuke kurb lahkuda sest mu uued Saksa sõbrad on tõesti toredad. Aga kahjuks ei ela ükski neist eriti lähedal mulle :( Lähim on vist New Yorgis, but only 3 h and I'm in NYC !
Niisiis, 6 tundi igavat bussisõitu ja Tere tulemast Bostonisse !
M, A ja H tulid mulle vastu. (Räägin teile lähemalt mõni teine kord, kes on kes jms.) Nad tõid mulle lillekimbu ja poster oli ka akna peal :) Nii armas.
Sõitsime koju, käisime poes, tellisime pizza ja õhtu lõppes filmiõhtuga. Ma ei saa mainimata jätta, et juba sellel samusel esimesel päeval puges A mulle kaissu. Isegi M imestas, sest eelmise Au pairiga ei teinud ta seda kunagi. Mis on iseenesest ju väga tore ! Ja täna puges H ka sülle ja mängis peitust teki all:)
Oh, nad on tõesti ni armsad ! Vähemalt on algus head tõotav.
Täna tuli J ka siia. Võtsime ta rongijaamast peale, tõime nad H'ga koju ja läksime ise linna. Kõigepealt käisime pangas, avasime mulle ja A'le kontod. Sain esimese palgagi kätte(päris hea eksole, ma pole veel töölegi hakanud, aga juba saan palka).Ning mu esimene tseki raamat! Millega ma midagi teha ei oska, aga siiski:D .
Palgapäev hakkab olema igal reedel.
Seejärel viisime A koju ja läksime M'iga kahekesi shoppama. Enne lippasime korra ta töö juurest ka läbi.
Tahtsin endale uusi saapaid, sest need ainukesed, mis mul kaasas on, on omadega läbi. Ja uut jakki ka, sest jätsin kõik kevadjakid ju koju. Ja kas ma sain need ? Muidugi mitte. Aga see eest sain kõike muud. Kui te olete huvitatud mu ostudest vms, siis andke teada, võin teha shoping postitusi also.
Shopingu vahepeal käisime Cheesecake Factory's söömas. Võtsin kana-pasta salati, mis oli väga hea !
Pärast riiete shoppamist läksime Target'isse, sest mul oli vaja rätikuid, prügikasti, pesukasti ja veel üht koma teist. Target on selline hästi hästi suur pood, kus on tõesti KÕIKE. Ja palju. Alustades toidust, lõpetadeds mööbliga.
Pärast seda käisime M'i sõbranna juures, sest A läks sinna ööseks.
Niisiis, lahkusime kodust kell 11 ja jõudsime tagasi u kell 8.
Õhtul töötasime läbi mu handbooki ja pidasime maha tõsisemat sorti vestluse. Ei midagi hullu, lihtsalt, miks, kus, palju, mida, millal, kuidas jnejne. Et kõik selgeks saaks.
Üritan edaspidi hoiduda sellistest postitustest nagu tänane tuli. Ehk siis "siis tegin seda ja sõin seda ja käisin seal" jne. Aga kuna need on siin mu esimesed päevad, siis ma arvan, et see ei tee paha.
Homme on esimene LCC meeting. Lähme laser tag'i. It sounds like fun!
M läheb homsest nädalaks Floridasse, seega jääb J terveks nädalaks siia.
Ja muud vist polegi.
Tegelt on mul juba üsna palju rääkida, aga aitab tänaseks, ei taha seda postitust liiga pikaks ka ajada.
Olge tublid ja joonistage/kirjutage mulle!
Also, mul on nüüd ka kohalik tel nr, kui keegi soovib, andke teada.
Ning kui teid huvitab miski, siis küsige julgelt. Vastan teie küsimustele hea meelega !
So, olen paar päeva kadunud olnud. Tegelt on mul hetkel hull vässu peal, aga ma siiski võtan end kokku ja teen ühe postituse.
Neljapäeval oli tripp New Yorki. Ekskursioon nägi välja selline, et algul sõitsime bussiga ringi, giid rääkis huvitavaid fakte ajaloost, erinevatest linnaosadest ning seletas mille poolest see ja see on kuulus. Ja see tõesti polnud selline igav ja tuim jutt, vaid hoopis vastupidi. Näiteks koht, kus Sex&The City Samantha elas ja kus oli see hotell kus "Home alone" filmniti jnejne. So great! Tõelist Ameerika juustukooki käisime ka söömas. I LOVE it!
Seejärel sõitsime praamidega, et näha Statue of Liberty't. Mis pole üldse nii suur, kui ta on tundunud olevat. Edasi läksime Top of The Rock'i, kus oli tõesti imeline vaade. Paraku ilm meid väga ei soosinud, aga vähemalt saime pilgu peale visata.
Ning siis saime oma vaba aja. Empire State Building, 5th Avenue, Times Square. Oh, I really love New York ! But who doesn't ? See oli tõesti väga tore. Oma esimese Starbucks'i külastuse tegin ka. Kuna ma ei osanud midagi valida, võtsin maasika smuuti ja kuuma panini. Kokku läks pisut üle 10 dollari, aga mul oli ju kinkekaart, seega maksin ise vaid natuke juurde.
Kuna meil palju aega shoppamiseks polnud, jõudsime käia vaid vähestes poodides. Nt M&M poes, mis oli really awesome !, Victoria Secretist ostsin oma esimesed 5 paari püksikuid(:D), Forever 21'ist ühe väga tavalise roosa pluuse and that was it. Kuna ma tõesti ei võtnud palju riideid kaasa(TEGELT KAA), siis esmalt üritan ma osta asju, mida mul on tõesti vaja. Seega erilisi VAOO oste ei tohiks ette tulla.
Niisiis, reedel oli viimane päev koolis. Kell 9 startisime oma kodude poole. Ja tegelt oli isegi natuke kurb lahkuda sest mu uued Saksa sõbrad on tõesti toredad. Aga kahjuks ei ela ükski neist eriti lähedal mulle :( Lähim on vist New Yorgis, but only 3 h and I'm in NYC !
Niisiis, 6 tundi igavat bussisõitu ja Tere tulemast Bostonisse !
M, A ja H tulid mulle vastu. (Räägin teile lähemalt mõni teine kord, kes on kes jms.) Nad tõid mulle lillekimbu ja poster oli ka akna peal :) Nii armas.
Sõitsime koju, käisime poes, tellisime pizza ja õhtu lõppes filmiõhtuga. Ma ei saa mainimata jätta, et juba sellel samusel esimesel päeval puges A mulle kaissu. Isegi M imestas, sest eelmise Au pairiga ei teinud ta seda kunagi. Mis on iseenesest ju väga tore ! Ja täna puges H ka sülle ja mängis peitust teki all:)
Oh, nad on tõesti ni armsad ! Vähemalt on algus head tõotav.
Täna tuli J ka siia. Võtsime ta rongijaamast peale, tõime nad H'ga koju ja läksime ise linna. Kõigepealt käisime pangas, avasime mulle ja A'le kontod. Sain esimese palgagi kätte(päris hea eksole, ma pole veel töölegi hakanud, aga juba saan palka).Ning mu esimene tseki raamat! Millega ma midagi teha ei oska, aga siiski:D .
Palgapäev hakkab olema igal reedel.
Seejärel viisime A koju ja läksime M'iga kahekesi shoppama. Enne lippasime korra ta töö juurest ka läbi.
Tahtsin endale uusi saapaid, sest need ainukesed, mis mul kaasas on, on omadega läbi. Ja uut jakki ka, sest jätsin kõik kevadjakid ju koju. Ja kas ma sain need ? Muidugi mitte. Aga see eest sain kõike muud. Kui te olete huvitatud mu ostudest vms, siis andke teada, võin teha shoping postitusi also.
Shopingu vahepeal käisime Cheesecake Factory's söömas. Võtsin kana-pasta salati, mis oli väga hea !
Pärast riiete shoppamist läksime Target'isse, sest mul oli vaja rätikuid, prügikasti, pesukasti ja veel üht koma teist. Target on selline hästi hästi suur pood, kus on tõesti KÕIKE. Ja palju. Alustades toidust, lõpetadeds mööbliga.
Pärast seda käisime M'i sõbranna juures, sest A läks sinna ööseks.
Niisiis, lahkusime kodust kell 11 ja jõudsime tagasi u kell 8.
Õhtul töötasime läbi mu handbooki ja pidasime maha tõsisemat sorti vestluse. Ei midagi hullu, lihtsalt, miks, kus, palju, mida, millal, kuidas jnejne. Et kõik selgeks saaks.
Üritan edaspidi hoiduda sellistest postitustest nagu tänane tuli. Ehk siis "siis tegin seda ja sõin seda ja käisin seal" jne. Aga kuna need on siin mu esimesed päevad, siis ma arvan, et see ei tee paha.
Homme on esimene LCC meeting. Lähme laser tag'i. It sounds like fun!
M läheb homsest nädalaks Floridasse, seega jääb J terveks nädalaks siia.
Ja muud vist polegi.
Tegelt on mul juba üsna palju rääkida, aga aitab tänaseks, ei taha seda postitust liiga pikaks ka ajada.
Olge tublid ja joonistage/kirjutage mulle!
Also, mul on nüüd ka kohalik tel nr, kui keegi soovib, andke teada.
Ning kui teid huvitab miski, siis küsige julgelt. Vastan teie küsimustele hea meelega !
Wednesday, March 30, 2011
Bring your keys
Tere mu kullakesed!Teie ärkate varsti, mina lähen magama.
For your knowing, siin, koolis, on väga halb internet. See on täiesti õnnemäng, kas ta ühendab sind või mitte.
Iiigatahes, on teisipäeva õhtu, tunnid on läbi, so it's free time. Aga no mida ma teen selle vaba ajaga, kui netti ei saa . Üleüldase on siin majas vaid kaks ruumi, kus sul wifi levib. Näiteks oma toas võid sa netist vaid und näha.
Milline nägi välja minu tänane päev?
Pool seitse üles, 7.15 läksime sööma, olime Marie'ga (Saksa tüdruk, ühtlasi mu toanaaber) esimesed. Ja kell 8.15 hakkasid tunnid,. Kell 10 väike paus, 12 lõuna, 3 paus, ja 6.30 läbi. Ning seejärel sööma.
Söögist.
Hommikusöök oli normaalne. Valikus olid erinevad võileivad, muffinid, kelloksid jms. Aga õhtusöök andis soovida. Kala ja kartulipuder, mis olid täiesti maitsetud ja vesised. Õnneks on salati valik hea, seega miskit värsket sai ikka kõhtu pistetud. Pärast söömist käisime saksa tüdrukutega rannas ja siis "linnas". Et te segadusse ei satuks, me pole päris in New York City. Oleme linnast u pooleteise tunnise autosõidu kaugusel. Aga õeldakse ikka, et oleme New Yorgis. Ehk siis asume Long Islandil.
Nende jaoks on selline vahemaa väike. Kuigi meie jaoks on see üpris pikk. Sellega tuleb lihtsalt harjuda. Pealegi miilide teevad asja poole väiksemaks. Harjumise asi.
Esimene poeskäik. Manti on palju, hinnad(pean silmas toitu) on kohati kallid ning kõik on üsna suurtes kogustes. Ja pole ime, et Ameerikas on ülekaalulisi nii palju, sest magusat on tõesti lademetes.
Ostsin vaid puuviljasalatit. Püüan siiski hoida tervislikku joont :)
Rahvuslikke iseärasusi.
Näiteks on väga hea aru saada, kes on Brasiilisast ja üldse sealt kandist. Ma ei pea silmas välimust, vaid nende olekut, käitumist. For example, nad kannavad igal pool, kogu aeg jopesid. Sest neil on tõesti külm. Kui meie, põhjamaalased, oleme klassis pusaga vms, siis nemad istuvad oma jopedes. Ja peale selle on nad lärmakad. Tõsiselt lärmakad.
Mina suhtlen enamjaolt vaid sakslastega. Nad on nagu sakslased ikka, toreda ja sõbralikud. Ja ühel tüdrukul, kes käis eelmine aasta Eestis, on rahakoti vahel isegi eesti kroonine (münt):) Nii armas.
Ja muidugi, neid on palju. Sest Saksmaal on see Au Pairi asi tõsiselt populaarne.
Üldiselt seltskond on kirju. Saksa, Soome, Taani, Rootsi, šveits Columbia, Mexico, Brasiilia, EESTI, Korea, Poola, Austraalia, Austria, Prantsusmaa, Itaalia, Argentiina, ... rohkem ei meenu.
Sain täna perelt kingituse. Või õigemini kingikoti. Seal oli igast manti: pusa, müts, Starbucks'i kaart, veel mingi toidukoha kaart, NYC tour + Rockafeller'i pilet, kommid, küpakad, veetops. Selline tervitus kink pm. Tänu sellele ei peagi ma nüüd ise oma neljapäevast NYC piletit maksma. Nice, Thanks ! Loomulikult tegin ma pilti ka, aga neid näete hiljem. Arvatavasti siis kui ma koju saan ja ligipääs netile on parem.
Niisiis, mina suundun nüüd magama, Teie ärgake ja särage. Ilusat kolmapäeva !
Musimusi
Tuesday, March 29, 2011
On my way to the USA
Kell on umbes täpselt 4.59 hommikul, istun Tallinna lennujaamas, ootan oma esimest lendu.
Ühtlasi, Tere, mu armsad, kes te must siia "kevadisse" Eestisse maha jäite ja mu blogi olete tulnud uudistama!(õues sajab lund, lund, lund !)
Nii raske on algust teha sellega siin.
Lühidalt, mis mind täna ees ootab ?
6.40 läheb mu esimene lend Amsterdami. Amsterdamist edasi 10.55(sealse aja järgi) New Yorki. Ühtlasi teen kerge ajas tagasirännu ja juba 13.29 maandun Ameerika pinnal.
Ja ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas mu, mhmkmhm, ahter selle välja kannatab! Sest juba praegu, siin istudes, on see praktiliselt tuim. Aga ma olen vapper ja pean vastu!
EDIT AMSTERDAM
Kell on 9.44 kohaliku aja järgi(Ehk siis eestis +1 juures) ja ma istun Amsterdami lennujaamas.
Eelmine lend läks hästi, enamus aja üritasin tukkuda, aga kuna mu selg hakkas valutama ja istmik oli tuim, ei tulnud sellest eriti midagi välja. Süüa saime ka, kui seda saab nii nimetada. Võiku ja mahl. Pisikese nälja peletas ära küll.
Peavalu, mis on mulle Eestis külge jäi, ei ole siiani kuhugi kadunud.
Niisiis, kuidas ma Amsterdami lennujaamas paanikasse sattusin? Võrreldes Tallinna lennujaamaga on see ju hiiglaslik. (New Yorgi lennujaamale ei taha ma praegu mõeldagi).
Vähemalt kahel korral tahtis mulle nutt peale tükkida ja kui keegi oleks andnud mulle pileti tagasi koju, poleks enam mingit kõhklemist olnud. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuhu ma minema ja pean ja mida tegema.
Aga lõpuks võtsin end kokku, küsisin abi ja kõik on hästi. Pardapilet käes, tolli ametniku piinav küsitlus läbitud(noormees ise oli väga tore, aga mina olin natuke närvis ja tormamisest oli kuradi palav ka), turvakontroll ka läbitud ja polegi muud kui istuda siin kõikide nende kirjude murjamitega ja oodata oma 8,5 tunnist lendu Suurde Õuna. Ja tagant järgi mõeldes polnud see ju üldse nii keeruline.
Kui ma ei eksi, siis peaks siin kusagil veel olema üks Au Pair, kes minuga koos kooli läheb, aga kuna siin on tõesti palju rah vast, pole mõtet teda otsima hakata.
Ning ma tunnistan ausalt üles: hetkel, mil eesti metsad muutusid tikutoosi suuruseks, kippus pisar ikka silma küll ja hinge puges kriipiv igatsus.
EDIT ON THE PLANE
Lennuk. Kell on koduse aja järgi 14.33.
Tagumik on tuim, 1900 km on selja taga, väljas on -63 kraadi külma ja.. Rohkem ma ekraanilt ei näinud, sest mingi film hakkas.
Lennuk ise on ju täitsa normaalne.Kordades suurem, kui eelmine. Muidugi minu loodetud individuaalsed ekraanid küll puuduvad, aga see eest oli tekk ja padi olemas ja kõrvaklapid ning söökki oli söödav. Ja mis sellest, et need kõrvaklapid ei toimi, või noh vehement mul, peaasi, et nad on, eksole.
“Something wrong, Mrs?” “Ääm, No, No”
Ups, see on see, kui oled totu ning näpid valesid nuppe. Ma juba ammu ootasin, et keegi tuleks ja küsiks seda. Enne üritasin teeselda, et magan, aga kuna keegi ei tulnud ega tulnud, siis loobusin sellest üritusest. Nimelt vajutasin kogemata seda märguande nupukest ja see jäi põlema, justkui mul oleks mure.
Noh, nüüd tuli tegelt välja, et ma oleks saanud selle ise välja lülitada, agaaaa, ma ju olen totu.
Esimesed kokkupuuted ameeriklastega.
Mu “pinginaabriks” on üks keskeas tädike, kes esmapilgul tundus väga tore ja sõbralik, soovitas mul isegi Times’i lugeda, kuid kes hiljem muutus kergelt norskavaks ja cocat peitvaks. Issanda loomaaed on kirju.
Gate’s märkas mu kõrval istuv vanem proua koti küljes rippuvat sildikest” On my way to the USA” ning küsis, kas lähen esimest korda ning soovis toredat sealviibimist. Ning hiljem uuris veel, et kauaks ma jään ja kuuldes, et olen Au Pair, oli veel rohkem vaimustuses ja ütles, et mul saab väga tore olema.
EDIT ON SCHOOL
Niisiis, Ma mõtlesin, et see lend ei lõppegi kunagi ära. See oli ikka niiiii pikk. Süüa saime ka veel teist korda, selle üle ei saa kurta.
Pärast maandumist pidi läbima hiilgama pika passi kontrolli. Inimesi oli sadu ja sadu. Siis tuli muidugi välja, et mul polnmud ühte dokumenti, aga õnneks aitas üks lennujaama töötaja mul selle seal kohe ära täita. Kuna mul oli passi kontrollis nii kaua aega läinud, siis minu pagas ootas mind juba lintide kõrval. Sealt suundusin exitisse. Jalutan sealt siis välja ja mida ma ei näe, on silt minu nimega, Korra suutsin juba paanikasse sattuda, aga kui ma edasi jalutasin, tuli vastu üks paks mees, kellel oli roosa paber ja peal Cultural Care. Kas ma olin õnnelik või jaa ? Ta läks võttis auto, mina ootasin parklas ja ette sõidab klassikaline must Lincoln. Nii boss tunne oli. Neil on selline from door to door väga popular teenus. See ei ole nagu takso, mille ette kutsud endale, vaid personaalselt sulle järgi saadetud ja sind ootav.
Ja kuidas mu nägu läks naeru täis, kui nägin esimest korda seda pilti, mida ma olen seni vaid telekast näinud. Ja Brooklyn bridge ja koolibuss´id(mis on tegelt kuidagi teist moodi) ja monster trucks ja kollased taksod ja ohm…kõik muu, see on ju NEW YORK! Ja ma ei jõua neljapäeva ära oodata, mil meid sinna lahti lastakse.
Aga seda vaimustust oli vaid seniks, kuni ma mõistsin, et see autosõit venib ja venib. Kokku sõitsime kooli 2 tundi! Ja kohale jõudes tekkis juba masendus. Siin on kuidagi nii ebamugav ja ma ei teagi, no pole hea. Olin üks viimastest, kes kohale saabus. Kõik on siin juba omavahel tuttavad, aga mul pole isegi energiat, et kellegagi tutvust teha.
Olen üksi vist toas, mis tegelt on ju positiivne. (Edit:üks saksa tüdruk saabus mu tuppa, damn. Vähemalt ta tundub üsna ok)
Õhtul kell 7 on mingi infotund, pärast mida saab süüa ja ongi tänaseks kõik.
Seejärel kuni neljapäevani tunnid, neljapäeval New York ja reede juba peredesse laiali.
Selline oli siis minu saabumine. See oli üks paganama pikk päev ikka. Mu mõistus ei võta seda hetkel isegi kokku arvutada.
Ps! Siin pole lund !!!!!!!!!!
Olge tublid, igatsen teid hullupööra!
Teie Maarja
Ühtlasi, Tere, mu armsad, kes te must siia "kevadisse" Eestisse maha jäite ja mu blogi olete tulnud uudistama!(õues sajab lund, lund, lund !)
Nii raske on algust teha sellega siin.
Lühidalt, mis mind täna ees ootab ?
6.40 läheb mu esimene lend Amsterdami. Amsterdamist edasi 10.55(sealse aja järgi) New Yorki. Ühtlasi teen kerge ajas tagasirännu ja juba 13.29 maandun Ameerika pinnal.
Ja ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas mu, mhmkmhm, ahter selle välja kannatab! Sest juba praegu, siin istudes, on see praktiliselt tuim. Aga ma olen vapper ja pean vastu!
EDIT AMSTERDAM
Kell on 9.44 kohaliku aja järgi(Ehk siis eestis +1 juures) ja ma istun Amsterdami lennujaamas.
Eelmine lend läks hästi, enamus aja üritasin tukkuda, aga kuna mu selg hakkas valutama ja istmik oli tuim, ei tulnud sellest eriti midagi välja. Süüa saime ka, kui seda saab nii nimetada. Võiku ja mahl. Pisikese nälja peletas ära küll.
Peavalu, mis on mulle Eestis külge jäi, ei ole siiani kuhugi kadunud.
Niisiis, kuidas ma Amsterdami lennujaamas paanikasse sattusin? Võrreldes Tallinna lennujaamaga on see ju hiiglaslik. (New Yorgi lennujaamale ei taha ma praegu mõeldagi).
Vähemalt kahel korral tahtis mulle nutt peale tükkida ja kui keegi oleks andnud mulle pileti tagasi koju, poleks enam mingit kõhklemist olnud. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuhu ma minema ja pean ja mida tegema.
Aga lõpuks võtsin end kokku, küsisin abi ja kõik on hästi. Pardapilet käes, tolli ametniku piinav küsitlus läbitud(noormees ise oli väga tore, aga mina olin natuke närvis ja tormamisest oli kuradi palav ka), turvakontroll ka läbitud ja polegi muud kui istuda siin kõikide nende kirjude murjamitega ja oodata oma 8,5 tunnist lendu Suurde Õuna. Ja tagant järgi mõeldes polnud see ju üldse nii keeruline.
Kui ma ei eksi, siis peaks siin kusagil veel olema üks Au Pair, kes minuga koos kooli läheb, aga kuna siin on tõesti palju rah vast, pole mõtet teda otsima hakata.
Ning ma tunnistan ausalt üles: hetkel, mil eesti metsad muutusid tikutoosi suuruseks, kippus pisar ikka silma küll ja hinge puges kriipiv igatsus.
EDIT ON THE PLANE
Lennuk. Kell on koduse aja järgi 14.33.
Tagumik on tuim, 1900 km on selja taga, väljas on -63 kraadi külma ja.. Rohkem ma ekraanilt ei näinud, sest mingi film hakkas.
Lennuk ise on ju täitsa normaalne.Kordades suurem, kui eelmine. Muidugi minu loodetud individuaalsed ekraanid küll puuduvad, aga see eest oli tekk ja padi olemas ja kõrvaklapid ning söökki oli söödav. Ja mis sellest, et need kõrvaklapid ei toimi, või noh vehement mul, peaasi, et nad on, eksole.
“Something wrong, Mrs?” “Ääm, No, No”
Ups, see on see, kui oled totu ning näpid valesid nuppe. Ma juba ammu ootasin, et keegi tuleks ja küsiks seda. Enne üritasin teeselda, et magan, aga kuna keegi ei tulnud ega tulnud, siis loobusin sellest üritusest. Nimelt vajutasin kogemata seda märguande nupukest ja see jäi põlema, justkui mul oleks mure.
Noh, nüüd tuli tegelt välja, et ma oleks saanud selle ise välja lülitada, agaaaa, ma ju olen totu.
Esimesed kokkupuuted ameeriklastega.
Mu “pinginaabriks” on üks keskeas tädike, kes esmapilgul tundus väga tore ja sõbralik, soovitas mul isegi Times’i lugeda, kuid kes hiljem muutus kergelt norskavaks ja cocat peitvaks. Issanda loomaaed on kirju.
Gate’s märkas mu kõrval istuv vanem proua koti küljes rippuvat sildikest” On my way to the USA” ning küsis, kas lähen esimest korda ning soovis toredat sealviibimist. Ning hiljem uuris veel, et kauaks ma jään ja kuuldes, et olen Au Pair, oli veel rohkem vaimustuses ja ütles, et mul saab väga tore olema.
EDIT ON SCHOOL
Niisiis, Ma mõtlesin, et see lend ei lõppegi kunagi ära. See oli ikka niiiii pikk. Süüa saime ka veel teist korda, selle üle ei saa kurta.
Pärast maandumist pidi läbima hiilgama pika passi kontrolli. Inimesi oli sadu ja sadu. Siis tuli muidugi välja, et mul polnmud ühte dokumenti, aga õnneks aitas üks lennujaama töötaja mul selle seal kohe ära täita. Kuna mul oli passi kontrollis nii kaua aega läinud, siis minu pagas ootas mind juba lintide kõrval. Sealt suundusin exitisse. Jalutan sealt siis välja ja mida ma ei näe, on silt minu nimega, Korra suutsin juba paanikasse sattuda, aga kui ma edasi jalutasin, tuli vastu üks paks mees, kellel oli roosa paber ja peal Cultural Care. Kas ma olin õnnelik või jaa ? Ta läks võttis auto, mina ootasin parklas ja ette sõidab klassikaline must Lincoln. Nii boss tunne oli. Neil on selline from door to door väga popular teenus. See ei ole nagu takso, mille ette kutsud endale, vaid personaalselt sulle järgi saadetud ja sind ootav.
Ja kuidas mu nägu läks naeru täis, kui nägin esimest korda seda pilti, mida ma olen seni vaid telekast näinud. Ja Brooklyn bridge ja koolibuss´id(mis on tegelt kuidagi teist moodi) ja monster trucks ja kollased taksod ja ohm…kõik muu, see on ju NEW YORK! Ja ma ei jõua neljapäeva ära oodata, mil meid sinna lahti lastakse.
Aga seda vaimustust oli vaid seniks, kuni ma mõistsin, et see autosõit venib ja venib. Kokku sõitsime kooli 2 tundi! Ja kohale jõudes tekkis juba masendus. Siin on kuidagi nii ebamugav ja ma ei teagi, no pole hea. Olin üks viimastest, kes kohale saabus. Kõik on siin juba omavahel tuttavad, aga mul pole isegi energiat, et kellegagi tutvust teha.
Olen üksi vist toas, mis tegelt on ju positiivne. (Edit:üks saksa tüdruk saabus mu tuppa, damn. Vähemalt ta tundub üsna ok)
Õhtul kell 7 on mingi infotund, pärast mida saab süüa ja ongi tänaseks kõik.
Seejärel kuni neljapäevani tunnid, neljapäeval New York ja reede juba peredesse laiali.
Selline oli siis minu saabumine. See oli üks paganama pikk päev ikka. Mu mõistus ei võta seda hetkel isegi kokku arvutada.
Ps! Siin pole lund !!!!!!!!!!
Olge tublid, igatsen teid hullupööra!
Teie Maarja
Subscribe to:
Posts (Atom)