Super bowl

Tean, järjekorras ootavad siiani igasugused pildid eelmisest aastast ja sünnipäev ja Kanada.
Aga eile oli Super Bowl !
God damn it.
Tegu siis NFL championchip mänguga(lihtsas emakeeles profesioanaalse Ameerika jalgpalli tähtsaima mänguga). Meie oma kodutiim, PATRIOTS, oli finaalis. Vastateks New Yorkarite Giants.
Kui sa midagi Ameerikast unepealt tead, on see fakt, et KÕIK on SUUR. Nii ka kõik spordiga seonduv. Või tegelt, just spordiga seonduv. Nojaa Ameerika jalgpall, c'mon, see ongi ju Ameerika!
Niisiis, tegu suure "Super Bowl Sunday'ga".
Ei saanud meiegi siis seda suursündmust vahele jätta. Ajasime kodutiimi särgid selga ja baari ajama. Ja ega see ju polegi oluline, et reeglitest ja mängust endast midagi aru ei saa ega a'd ö'd ei jaga. Oluline on suhtumine. Kui kõik teised on rõõmsad, elavad kaasa, karjuvad, möirgavad, tantsivad õnnest- teed seda sinagi. Kui kõik teised on vihased ja vannuvad-teed seda sinagi. Ja ongi asi käpas.

Näiteks tüüpiline mina: " yeeee, googogog. (ehk siis hoomamatu rõõm ja kaasaelamine)"
Neli sekundit hiljem  Laurale:" Ok, tell me what actually just happened, why are we cheering?"
Järgneb Laura, kes on isegi mängule pisut keskendunud ja reegleid hakanud mõistma, umbkaudne seletus, mis siis tegelt toimus.
Ja nii enamjaolt terve õhtu.
But hey, nagu ma ütlesin, atleast i got the attitude !
Mida ma aga siiski ei omandanud, olid reeglid. Ikka olen samas seisus.

Muidugi oli baar ülerahvastatud ja istumisest võis vaid und näha. Ja nii me seisimegi terve selle mängu(mis ju iseenesest polnud pikk, mõned kolm-neli tundi äkki?) püsti. Ja muidugi olin ma hädapätakas, sest olin eelmised poolteist päeva pooleldi haigena vaid voodis vedelenud ja maganud. Ja mu selg tahtis mind tappa. Ning isegi õlu ei maitsenud hästi. Ja nii lähedal olingi loobumisele, et pe*sse, lähengi koju ja kõik. Aga näed, vingusin ja kurtsin, aga vastu pidasin.

Mängu lõppedes läks baaris tuletõrjealarm tööle ja kõik saadeti välja. Tänavale jõudes ootasid meid hunnikutega(no mismoodi ma seda kirjeldan, tons of..?) politseisid ja turvamehi ja mustas taevalaotuses tiirutasid mitmeid ja mitmed helikopterid. Boston oli nii valmis kui valmis. Valmis kõigeks.  Mida enam me edasi kõndisime, seda enam politseisid ja turvasid seal oli, nii koertega kui koerteta.

Ja kõik see mille nimel?

Me kaotasime !

Oh ma ikka ei kujuta ette, milline elupidumelupillerkaar oleks meil võidu puhul olnud!
Tead, isegi kurb hakkas.
 Eriti veel sest olime niii lähedal võidule. Ja siis need viimased minutid ja lollid vead ja vsjoo. Kaput. Elu oli vihane. Ja isegi kurje kaklusi me ei näinud.

Vaata parem videosid.
Esimesel peaks mängu viimased sekundid peal olema ja siis see suur ja kole kaotus. Korraks oli seal vist mingi lootusekiir, aga ei, kaotus, mis kaotus.
EDIT: Blogger keeldub meie kaotusevideot üles laadimast. Way to go ! Proovin hiljem uuesti.

Teisel aetakse meid niisama treppidest üles ja uksest välja.

Ja kolmas on killuke sellest, mis tänaval ees ootas. Killuke, ma kordan.