Kurdab oma võitlusest unega

3 ööd.
Ega siin tegelt midagi imestada polegi kui arvestada millise unerutiini ma puhkusega taas saavutasin. Aga nüüd võiks juba tagasi argiellu naaseda, või mis.
Esimesel ööl istusin arvuti taga. Kuhugi mul kiiret polnud, hommikul oli aega magada, sest lapsed tuli Bostonist peale korjata alles pool 3. See oli siis pühapäev.
Järgmine öö oli aga tarvis magada. Esmaspäevast algas lastel taas kool.  Korraks õnnestus isegi uinuda. Kuniks saabus hetk: This sweet moment when you just had the best part of the dream and she is behind the door without keys. M saabus reisilt, kaotas telefoni ja võtmeid polnud. Ning nii oli ka minu uni läinud. Vähklesin, kurtsin ja tee mis tahad, magama ei jää. Ja ega ei jäänudki. Pool 7 kobisin "rõõmsalt" alla ja alustasin tööpäevaga. Endal seljataga vaid tunnike õndsat und.
Saatsin lapsed kooli ja keerasin siis kella üheksast uuele katsele ja magasin kui nott. Kella kaheks olin end siiski sunnitud üles ajama.
Õhtul muidugi selgus, et see hommikune uni oli siiski viga. Ees ootas uus öö uue väljakutsega.
Esmalt üritasin normaalse inimese kombel uinuda. Kaks tundi hiljem mõistsin, et sel vedelemisel pole mõtet. Hakkasin raamatut lugema. Esimene bring me to sleep oli "How to be a wine expert".  Ei aidanud. Teiseks haarasin E.Hemingway. 30 lk ja  loobusin. Vähkresin veel natuke ja success, ma võitsin kolm tundi und. Pool 7 üles ja tere teisipäev!
Kui ma nüüd tänase päeva vapralt vastu pean oma kartulipeaga, siis ei tohiks õhtul unega maadlemist olla. Eksole.

Challenge accepted.