Blogi peaks vist viimane koht olema, kuhu nutma tulen. Aga näed. Tulen. Sest lihtsalt ongi nii valus ja need pilved löövad peakohal kokku ja katus sõidab ära.
Füüsiliselt on valus. Ja ainus, millele ma suudan mõelda, on et need valuvaigistid hakkaks ometi toimima.
Mu alaselg valutab nii kohutavalt.
Arstile ka ei lähe.Väldin neid valgekitleid nii kaua kui võimalik. Aga kui homme on ka sama, siis kaalun antud ideed, sest vastaselkorral nutangi ma terve oma puhkuse voodis maha.
Ahjaa, mul on ju puhkus. Nimelt on lastel koolivaheaeg(ma tean, nad on nii ära hellitatud siin, alles neil oli vaheaeg) ja nad sõitsid nädalaks isa juurde Pennsylvaniasse. Samuti võttis M töölt puhkuse ja lendas sõbrannaga Bahamale! Ahhh, olen kade või jah! Tegelt tahtsin isegi uuesti Bahamale minna ja oma vahvate sõprade juures peatuda, aga mõistlike lennupiletite leidmine oli pea võimatu. Ja mujale polnud ka isu reisida ning nii ma jäingi koju. Hetkel olen muidugi üsna happy(kui antud olukorras see üldse võimalik on), et kusagile reisima ei läinud. Milline oleks puhkus rannas sellise valuga!?
Ahhhhhhhh, tõsiselt, mul on tunne, et see tahab mind tappa.
Ja mitte kuidagi pole hea istuda ega olla. Ahhh, ma lähen hoopis närvi selle peale nüüd.
No comments:
Post a Comment