AASTA, kuhu see kadus?
Mõelda vaid, et tegelt peaksin ma nüüd omakorda hüvasti jätma siinsete inimstega, pakkima kohvrid, pühkima pisaraid ja põrutama tagasi kodumaale.
Paraku sai see mulle juba pikemat aeaga tagasi selgeks, et veel pole aeg. Ma veel ei suuda ära tulla. Ma veel ei taha. Ma ei NÄE ennast koju tulemas.
Aga see, et juba o n g i aasta täis ja nüüd on alles vaid need 6 kuud....see on mind viimastel päevadel üha enam mõtlema pannud. Ja mõtlemine muudab mind kurvaks. Ja ma olengi kurb.
Sest ma ei suuda mõelda, et ma pakingi oma asjad ja lähen siit ära. Ja asi ei ole selles, et ma ei tahaks koju minna, või näha oma sõpru ning peret.
Ma kardan, et hakkan kahetsema otsust lahkuda. Juba praegu mõtlen, miks ma ikkagi ei pikendanud 9 või 12 kuud.
Ja kui ma lõpuks koju jõuan, tahan tagasi. Aga siis on hilja.
Samas ma tunnen, et aasta oli piisav, aeg oleks edasi minna. Töö mõttes. Üksluisuse mõttes. Ja ühel hetkel muutub nagunii kõik. Juba hakkabki muutuma. Enamus mu inimesi liiguvad edasi. Lahkuvad. Lisaks tulevad päevakorda erinevad perekondlikud muutused. Ja miski polegi nii nagu oli enne. Nagu siis kui oli HEA. Sest ega maailm ei peatu.
Aga elu mõttes. E l u- o l u. Ma juba tunnen, kuidas hakkan seda taga igatsema. Seda vabadust ja võimalusi.
Olla kodus, olla tagasi, on olla lähedal.
Ma tahan olla kaugel.
Miks ei ole võimalik pakkida ühtepunti kõik need, kes/mis on olulised ja nad KÕIK endaga kusagile kaugele kaasa tarnida?
Noh, et võtangi nad kõik kaasa ja kolin eludega paradiisi. On lähedust, aga on kaugel.
Sellised segased mõtted siis aastase tähtpäeva puhul.
Vihmane ilm väljas on võrduses minu enda ilmaga.
Ja ikkagi,miskuradimamõttes läks see aasta NII kiirelt ?
No comments:
Post a Comment