Sunday, August 19, 2012

Kui muidu ei saa, siis lõikame selle välja

Reede hommiku kulutasingi otsides arsti, kes mu hamstripõse üle vaataks. Selleks ajaks oli olukord hullem, üles olid kerkinud villised mädandikud või mis iganes need ka olla ei tahtnud. Ja kuidas alles valutas. Oii kuidas valutas.
Esialgne idee oli, et otsin kohe nahaarsti ning tõttan sinna. Helistasin läbi nii oma 7 kohta, kes reedel suletud, kel pole aega. Korra suutsin isegi Ameerika ja ta meditsiini peale vihastada ja tunda lootusetuse tunnet.
Siis konsulteerisin M'iga, tema omakorda oma arstiga, kes veel omakorda otsis kellegi teise ja lõpuks soovitas walk-in kliinikusse minna.
Võtsin oma Mehhiklse kaenlasse ja jalutasingi haiglasse. Kaks-kolm tundi ootamist, valesid nimesid (esimene neist ei kõlanud sugugi mu moodi vaid mingi hiina mhura khioaa, edaspidi maardsa kivoodsa) ning imestust, et Eesti on riik, sain lõpuks löögile. Idee poolest oligi see, mis M kartnud oli, staph infektsioon.  Mis näeb piltidelt ohh kui hirmus välja, ei noh tegelikkuses on ju ka hirmus.
Seega puurist ma pääsesin. Pääsesin ka olevuste lahtilõikamisest, sest see oleks mu näkku suure armi jätnud. No eks mingisugune jälg sinna nüüd jääbki, aga vähemlat mitte lõikus ja pisted.
Arst pooldas mõtet, et laseme sel jamal ise välja tulla. Seega saingi erinevad juhised, mida kuidas. Ning antibiotsid ja kreemi ja puhastuse.

Ja nii ma siis istun kodus, puhkusel, jätkuvalt hamstrina. Mugin rohte, valuvaigisteid ja ootan hommikut, mil ärgates polekski enam nii sitt olla. Et magada saaks lõpuks normaalselt, et esimese asjana peeglisee vaadates ei roniks  peale kass.
Et koju jõuaks ühes tükis. Kahe põsega.

Mina ja mu hädad.

No comments:

Post a Comment