Friday, August 17, 2012

It's the pain that makes me feel alive

Mul on üldiselt üsna hästi läinud siinse haigestumise ja arstidega. Haiglasse olengi seni vaid korra sattunud, mäletatavasti eelmine suvi.

Haige haige olen vist vaid korra õige kergelt olnud. Või no vähemalt mulle ei meenu, et seda oleks rohkem ja tõsisemalt olnud.

Peavalu see va kurjam on mu vari. See ei kao kunagi, olgu ma kus tahes.

Seljavalu on küll midagi uut. Esimest ja seni kõige tugevamalt sain seda tunda kui olin nädala kodusel puhkusel. Veebruaris. (ei saanud ma ka tol korral vingumata olla) No igatahes kavatsesin lõõgastuda ja tsillida ja olla. Üksi. Sest kõik teised olid majast läinud. Oli vaid mina ja see va Loll.
Ja kui ma siis esimesel hommikul voodist välja end ajasin, et va Loll välja viia,  käis must läbi selline valujutt, et ka naabrid võisid kuulda seda karjatust. No lihtsalt oligi nii valus, et nuta või naera, aga karjuma pidin. Va loll oli ikka vaja välja viia, eksole. No ja nii ma olin see nädal, siruli. Ajades end püsti vaid selleks, et kanda hoolt selle va Lolli eest. Ning pesta, süüa. Enamuse toidust vedasin endale muidgi voodisse. No muidugi viimastel päevadel läks asi juba paremaks, eks ikka enne seda kui kaalusin lõpuks tõsiselt arstile minemist. Algul oli ikka, et homme, ma vaatan kuidas homme on. Ja siis jälle homme. Nii see jäigi homsele kuniks valu möödus.
Pärast seda andis selg aeg-ajalt ikka tunda. Paar nädalat tagasi olles teel Bostonisse tervitas See mind taas. Mitte just nii tugevalt kui too esimene kord, aga siiski piisavalt. Ühel päeval arvasin, et murdungi nüüd keskelt pooleks. Ja karjusin. Karjusin lapse peale kui too mu selga ronis. Ning mitte vihast vaid valust.  Tõesõna, endal oli ka hirmus, millist häält ma teha suudan. Lapse ehmunud näost ei tasu rääkidagi.
Pärast seda leidis M, et õigem oleks mind ikka arstile saata. Noh, sinna see saatmine jäigi, sest valu läks taas üle. Järgmise korrani, ahhoi, Kapten.

Ja nüüd, mil olen taas kodusel puhkusel, pidi miski selle ära rikkuma. Va lollist ma juba rääkisin, ta teritab mu närve nii või naa.
Aga valu. Ma olen nimelt hamster. Mu põsk on paistes. Või no antud hetkeks ei saagi ma enam aru, kas üks või mõlemad. Ning see valu, oh see valu. Seal ikka mingi kammaija mul toimub, homme hommikul võtangi telefoni ja üritan võiamlikult ruttu arstile saada. Jajah, mina ja lähengi arstile.
No näiteks eile hommikul ärkasin kell 5 üles. Esmalt ei saanudki aru, et mis kuradimapärast ma üleval olen. Siis mõistsin, valutab ju. Põsk valutab nii, et hakka või nutma*. Ajasin siis end voodist püsti, otsisin uue toosi valuvaigisteid, uue jää, mida põsele panna ja kobisin tagasi voodisse.
Avalikkuse ette just ei rooma, va täna õhtul kui M'iga kahekesi Thaid käisime väljas söömas. Võtsin lõpuks nõuks ka talle rääkida/näidata, no ja tema see oligi, kes mind arstile sundis minema.
Mingi põletik vms ikka on. Punased suured kühmud, neli tükki. Paistes, valutavad nii mis kole, on kuumad ja mingit jama on täis. Ning elada ei lase!!!
Isegi juuksuri aega ei saa ju panna. Kuhu ma lähen sellise hamstrina ? Puuri pistavad mu.

Eks lisaks on selliseid väiksemaid vigu mul ka küljes. Kord kummalised hambavalud surnud hambas ja need minestamised. Need minestamised…Või no päris minestamiseni pärast eelmist suve välja pole jõudnud. Aga surm on peale tulnud, pilt on mustaks läinud ja see järgmine samm olekski pilditu. Ja ohh kui janune ma siis olen. Noh, see seletab nii mõndagi. Eriti asjaolu, miks ma end neil momentidel erinevatest vannitubadest leian, või nagu jujhtus laupäeval, viimast jõuraasu kogudes diivanile maandun, tulles tähesajust. Eksole. Vähemalt ühel korral oli mu kõrval armas L, kes mind elule äratas ja jooma sundis. Vett muidugi.

Ja siis südamevalu. Omaette klass.


Nüüd scrolli tagasi üles ja loe esimese lause esimest osa. Jajah, üsna hästi.


Mis ma oskan öelda, olen jah üks häda ja viletsus…



noooooot.



-

* Küll on mul neid nutmisi ikka palju.

No comments:

Post a Comment