Life in a day

Kui eile olin "One week" lummuses, mida täna lausa teist korda vaatasin(patt jätta mainimata, et on väga harv kui ma samat filmi uuesti tahan vaadata, rääkimata siis kohe järgmisel päeval), siis siin on teine hea film, mida sõbranna soovitusel vaatasin.
Tee endale teene ja vaata sinagi.
Ei mingit allalaadimist ega ostmist, varu kõigest poolteist tundi vaba aega, film on youtubest tasuta.
Tegemist on dokumentaaliga, hea dokumentaaliga.

One week

Mida teeksid Sina, kui sul oleks vaid üks päev, üks nädal või üks kuu elada?

Kas see on piisav aeg armastada kedagi? Või tunda armastust, seda tõelist? Kas jõuaksid täide viia oma unistusi? Kas räägiksid saladuse? Kas annaksid veel viimase võimaluse ? Või hoopis võtaksid ? Kas oleksid üksi? Kas oleksid valmis loobuma kõigest? Kas lööksid käega ? Kas jätaksid endast jälje ? Kas kahetsus või rahulolu? Kas narataksid ? Kas tähendus kaotaks mõtte? Või mõte tähenduse? Kas sul oleks maailmale midagi öelda? Kas lahkuksid võitjana? Kas esitaksid küsimusi? Kas otsiksid vastuseid?

Feels like dying

Blogi peaks vist viimane koht olema, kuhu nutma tulen. Aga näed. Tulen. Sest lihtsalt ongi nii valus ja need pilved löövad peakohal kokku ja katus sõidab ära.
Füüsiliselt on valus. Ja ainus, millele ma suudan mõelda, on et need valuvaigistid hakkaks ometi toimima.
Mu alaselg valutab nii kohutavalt.
Arstile ka ei lähe.Väldin neid valgekitleid nii kaua kui võimalik. Aga kui homme on ka sama, siis kaalun antud ideed, sest vastaselkorral nutangi ma terve oma puhkuse voodis maha.
Ahjaa, mul on ju puhkus. Nimelt on lastel koolivaheaeg(ma tean, nad on nii ära hellitatud siin, alles neil oli vaheaeg) ja nad sõitsid nädalaks isa juurde Pennsylvaniasse. Samuti võttis M töölt puhkuse ja lendas sõbrannaga Bahamale! Ahhh, olen kade või jah! Tegelt tahtsin isegi uuesti Bahamale minna ja oma vahvate sõprade juures peatuda, aga mõistlike lennupiletite leidmine oli pea võimatu. Ja mujale polnud ka isu reisida ning nii ma jäingi koju. Hetkel olen muidugi üsna happy(kui antud olukorras see üldse võimalik on), et kusagile reisima ei läinud. Milline oleks puhkus rannas sellise valuga!?

Ahhhhhhhh, tõsiselt, mul on tunne, et see tahab mind tappa.
Ja mitte kuidagi pole hea istuda ega olla. Ahhh, ma lähen hoopis närvi selle peale nüüd.

Ja minul teile ka

seekord..

Võtab hoopis kaks asja, kaks sõpra ja põgeneb nädalavahetuseks taas Ameerika kiirteedele.

Ühel armsal tüdrukul on sünnipäev

Super bowl

Tean, järjekorras ootavad siiani igasugused pildid eelmisest aastast ja sünnipäev ja Kanada.
Aga eile oli Super Bowl !
God damn it.
Tegu siis NFL championchip mänguga(lihtsas emakeeles profesioanaalse Ameerika jalgpalli tähtsaima mänguga). Meie oma kodutiim, PATRIOTS, oli finaalis. Vastateks New Yorkarite Giants.
Kui sa midagi Ameerikast unepealt tead, on see fakt, et KÕIK on SUUR. Nii ka kõik spordiga seonduv. Või tegelt, just spordiga seonduv. Nojaa Ameerika jalgpall, c'mon, see ongi ju Ameerika!
Niisiis, tegu suure "Super Bowl Sunday'ga".
Ei saanud meiegi siis seda suursündmust vahele jätta. Ajasime kodutiimi särgid selga ja baari ajama. Ja ega see ju polegi oluline, et reeglitest ja mängust endast midagi aru ei saa ega a'd ö'd ei jaga. Oluline on suhtumine. Kui kõik teised on rõõmsad, elavad kaasa, karjuvad, möirgavad, tantsivad õnnest- teed seda sinagi. Kui kõik teised on vihased ja vannuvad-teed seda sinagi. Ja ongi asi käpas.

Näiteks tüüpiline mina: " yeeee, googogog. (ehk siis hoomamatu rõõm ja kaasaelamine)"
Neli sekundit hiljem  Laurale:" Ok, tell me what actually just happened, why are we cheering?"
Järgneb Laura, kes on isegi mängule pisut keskendunud ja reegleid hakanud mõistma, umbkaudne seletus, mis siis tegelt toimus.
Ja nii enamjaolt terve õhtu.
But hey, nagu ma ütlesin, atleast i got the attitude !
Mida ma aga siiski ei omandanud, olid reeglid. Ikka olen samas seisus.

Muidugi oli baar ülerahvastatud ja istumisest võis vaid und näha. Ja nii me seisimegi terve selle mängu(mis ju iseenesest polnud pikk, mõned kolm-neli tundi äkki?) püsti. Ja muidugi olin ma hädapätakas, sest olin eelmised poolteist päeva pooleldi haigena vaid voodis vedelenud ja maganud. Ja mu selg tahtis mind tappa. Ning isegi õlu ei maitsenud hästi. Ja nii lähedal olingi loobumisele, et pe*sse, lähengi koju ja kõik. Aga näed, vingusin ja kurtsin, aga vastu pidasin.

Mängu lõppedes läks baaris tuletõrjealarm tööle ja kõik saadeti välja. Tänavale jõudes ootasid meid hunnikutega(no mismoodi ma seda kirjeldan, tons of..?) politseisid ja turvamehi ja mustas taevalaotuses tiirutasid mitmeid ja mitmed helikopterid. Boston oli nii valmis kui valmis. Valmis kõigeks.  Mida enam me edasi kõndisime, seda enam politseisid ja turvasid seal oli, nii koertega kui koerteta.

Ja kõik see mille nimel?

Me kaotasime !

Oh ma ikka ei kujuta ette, milline elupidumelupillerkaar oleks meil võidu puhul olnud!
Tead, isegi kurb hakkas.
 Eriti veel sest olime niii lähedal võidule. Ja siis need viimased minutid ja lollid vead ja vsjoo. Kaput. Elu oli vihane. Ja isegi kurje kaklusi me ei näinud.

Vaata parem videosid.
Esimesel peaks mängu viimased sekundid peal olema ja siis see suur ja kole kaotus. Korraks oli seal vist mingi lootusekiir, aga ei, kaotus, mis kaotus.
EDIT: Blogger keeldub meie kaotusevideot üles laadimast. Way to go ! Proovin hiljem uuesti.

Teisel aetakse meid niisama treppidest üles ja uksest välja.

Ja kolmas on killuke sellest, mis tänaval ees ootas. Killuke, ma kordan.

Hoopiski nii..

Võtab hoopis oma kolm asja pluss kolm sõpra ja läheb nädalavahetuseks taas Kanadasse !

(Aga oi kuidas ma ei salli pakkimist)

12 tundi sõitu, näeme peagi!

Kustutagem võlad

Jõulud Ameerikas
24ndal käisime päeval sõpradega Peter Pani'i etendust Bostonis vaatamas. Selline armas väike ettevõtmine.  Õhtul saime L'i juures kokku, et pidada maha euroopalik jõul. Saksa, Eesti, Rootsi. Sest meie ju tähistame jõule ikka 24. Ameerikalste jaoks pole aga 24 see kõige tähtsam päev.
Niisiis, katsime laua, igaüks tõi midagi söögipoolist. Mina tegin kartuli- ja peedisalatit, yeeye!
Kõik oli täitsa armas ja tore. Jagasime kinke ja mängisime lauamänge. Jäime ööseks sinna ja hommikul pidin varakult juba koju tõttama.

Küpsise ja piima juttu teavad vast enamus, eks? Et jõuluvana tuleb 24 öösel kell 00.00 jätab kingid kuuse alla, joob piima ja küpsiseid, mis lapsed talle jätnud on. Ja 25nda hommikul esimese asjana joostakse kuuse juurde ja avatakse kingid.
Nii ka meie peres. Hommikul olid kõik juba minu tulekuks valmis. Istusid ja ootasid kuuse juures. Nii pea kui sisse sain, hakkas pakkide avamine. Ja see kestis oma mitu tundi ma arvan.
Õhtul tegime ilusa õhtusöögi. Eesti jõulupeolt olin isegi verivosrti selleks puhuks ostnud, maitses täitsa õige.
Hiljem mängisime lauamänge ja tantsisime, nautisime õhkkonda.
Ka ülejäänud päevad vedelesimegi niisama kodus. Kes vaatas telekat, kes logeles, kes käis natuke shoppamas, et lastetuba värvima hakata. See oli nimelt üks M'i kinkidest lastele. Sisustada/värvida nende tuba just täpselt nii nagu nad seda ise soovivad. Kokkuvõttes pole see veel tänasekski valmis saanud. Nii need asjad meie majas toimivad.

Aastavahetuseks läksin New Yorki. Meie D'ga läksime juba kolmapäeva hommikul, tagasi tulime pühapäeva öösel.(ühtlasi mu esimene bussitripp New Yorki, 4 tundi sinna, 4 tagasi). Rentisime Brooklyn'i linnaosas pisikese korteri, vaid 10-minuti jalutuskäigu kaugusel Brooklyn sillast, super !
Reedel ühinesid meiega veel väike grupp au paire, seltsis odavam!
Aga ohh, New York antud hooajal on üks paras hullumaja! Kui arvestada, et juba igapäevaselt on see greisiäss, siis hooajal on seda kõike vähemalt topelt kui mitte rohkem!
Midagi suurt ette ei võtnudki nende päevadega. Minu eesmärk oli siiski pigem saada eemale sellest rutiinsest igapäeva elust/melust.
Reede oli siiski päev, kus käisin natuke väljas ja olin normaalne. Külastasime "Bodies" näitust, jalutasime linnas ringi ja õhtul vaatasime kinos "New Years Eve" filmi ära. Mulle meeldis!
Vanaaastaõhtul läksid kõik teised Times Square'le. Sest see ju peaks olema asi, mida AV NY's teed. Kord elus. Aga see pole nii lihtne, et lähed ja oled ja vaatad. Ei. Et sinna pääseda pead end juba varakult platsi seadma. Üles seatakse kindlad piirid ja väravad. Samas kui liiga vara lähed, võib juhtuda, et ajaks, mil politsei väravaid üles hakkab sättima, saadetakse sind minema ja oled oma koha kaotanud. Nii juhtus näiteks mu tuttavaga, kes oli platsis juba hommikul kell 9.
Enamjaolt lastakse rahvas "sisse" kolme-nelja paiku. Ja kui sa omale koha võitled, oled sunnitud sinna ka jääma. Ja rahvast on palju, palju,plaju. Kui sul mingigi ettekujutus New Yorgist on, siis kujuta ette et kogu see rahvamass ulatub umbes Central Park'ini välja.
Niisiis, rahvast on palju. Ruumi on sul vaid seista. Ja seista. Ja ikka veel seista. Ja nii nad seisavadki alates keskpäevast kuni südaööni. Suuri kotte pole lubatud võtta, süüa-juua saad vaid nii palju kui ise oled kaasa haaranud. Aga siinjuures unusta wc külastus ära. Sest kui lähed, tagasi enam ei saa.
Samas on see kõik nii äge ja omamoodi. Sa kohtad uute inimestega enda ümber, kes ju samamoodi ootavad ja seisavad. Miks siis mitte nendega tutvust teha. Vaheldumisi käivad erinevad artistid esinemas. See aasta olid näiteks Lady Gaga, Pitbull, Justin B. Need on vaid mõned üksikud kelle nimed mulle meelde jäid.
Teatud kellaajast(äkki kella kuuest) tähistatake uut aastat erinevate linnade jaoks üle kogu maailma, kelle kell lõi 00.00.
Ja siis lõpuks, minut enne südaööd hakkab see suur pall, mis on justkui selle ürituse sümbol, vaikselt kukkuma. 00.00 kui countdown on lõppenud, on pidu ja pillerkaar, ilutulestik, confetti, suudlused. Ja mis minu jaoks kõige naljakam, mõned minutid hiljem jalutab see, umbes 1 miljoni pealine rahvamass, lihtsalt minema. Ja ongi kogu üritus.
Muidugi on sadu ja sadu baare, klubisid, kuhu inimesed siis suunduvad. Neid pidusid ikka jätkub, aga sissepääsud on ka vastavaltmagusad.
Niisiis, meie seda tralli läbi ei teinud, sest ühel neiul polnud isu,tuju,tervist. Käisime see eest salongis küüsi tegemas, vähemalt uude aastasse ilusate küünistega.
"Misss, is this a regular size of shot?"
"Mm, yes?! Ofcrs!"
"Ooh, i love u, girl ! Take a shot with me!"
"Sure"
Esimesed tequila shotid kohalikega, New York, mis muud.
Pärast seda saime D sõpradega kokku, kes olid aastavahetuseks New Yorki tulnud.  Võtsime poest süüa, juua, jõime salaja avalikult ja läksime meie juurde.
Südaööl jalutasime Brooklyn sillale, vaatasime vabadussamba juurest tulevat ilutulestikku, lukustasime sõpruse sillale ja tagasi koju. Varsti tulid ka kõik teised.
Selline aastavahetus siis seekord. Tunne oli teine, ümbrus oli teine, inimesed olid teised. Uued.



Nüüd olen võlas vaid pildid.
Nad tulevad õige pea.

Ja kas ma mainisin, et lund pole ikka veel ?!

Uue kuue

Tahtsin juba ammu blogi uuendada. Tegin täna otsa lahti ja mõtlesin proovida midagi "kaasaegsemat". Korraks hakkas isegi meeldima. Aga samas avastan sellel üha enam puudusi.
Nüüd ei teagi.
Ehk annan natuke aega ja kui ikka häirib, üritan uuesti.


Jah ma tean, peaks hoopis eelmise aasta postitused ära tegema.