Seinad on radikad

Higi tilgub, päike kõrvetab ja külmast õhust ei näe enam undki.

Õuna termomeeter ütleb, et õues on 35 kraadi sooja ja jõuludeks on temperatuur veelgi enam laes.

Kõik on kuum. Alustades õhust ja veest, lõpetades telefoni ja arvutiga. Vahepeale mahub isegi voodipesu ja toaseinad. Ootan juba huviga millal Perekond Õun mingeid ohusõnumeid saatma hakkab.

Selle kuumuse teeb omakurda kehvaks niiskus. Nagu nähtamatu vihm.

Oleme nüüdseks 2 nädalat tööl käinud ja esimesed palgatki pangakontole tiksunud. Või no kui päris täpne olla, siis saame oma palga hoopiski tsekiga ja peame ise selle panka toimetama. Ning see protseduur võtab veel omakorda 3 päeva aega. Austraalia ja ta bürokraatia.

Töö poolelt on kõik endine. Hetkel on farmil küll raskemad ajad, tellimusi vist pole, basiilik on vana ning uued põllud pole veel valmis. Mõni päev oli lausa täiesti töötu, siis pandi meid hoopis uusi põlde rohima. Iseenesest üsna lihtne, sest istume ikkagi liikuva masina peal, aga selg ja kael hakkab valutama. Vähemalt aeg möödus kiirsti ja töötunnid tulid kiirelt.

Üks uus neiu tuli ka juurde. Eestlane. Teadsime teda tegelt juba Cairnsist.

Üks lahkus ka. Nii see seltskond siin vahetub. Järgmine nv lähevad veel 2 minema ning sellest järgneval veel 1. Eks siis on uusi nägusid oodata, sest nagu ülemus ütles, on nädala pärast tööd palju ja päevad 12 tunnised.

Vahepeal oleme 2 korda Mareebasse hääletada jõudnud(mis on kusjuures ebaseaduslik), korra poisse ananassifarmis külastanud ja... muud vist polegi teinud. Sest siin polegi ju midagi teha.

Piltide asja pole ma veel jätkuvalt välja nuputanud, sest internetiga on kitsas ja need vähesed megabitid mis telefoniga on, kuluvad kui viivu. Kahtlasel kombel eriti veel mul.

Ega muud midagi. Igavleme siis edasi sel kuumal teisel advendil keset tühjust.

Muideks, see istuv töö ja igavlevad vabad päevad mõjuvad kaalunumbrile üsna masendavalt, sest muud pole teha kui süüa. Ja süüa me, eestlased, siin armastame. Niiet mu Ameerikas kaotatud kilod on kiired tagasi tulema.

Cheers !

Töö teeb loomast inimese. Oli nii ?

Brisbane hostelis tutvusime kahe teise eestlasega, kellega jõudsime kiirelt sina peale ja pooljuhuslikult kogemata meelega tekkis plaaniks põhja lennata. Nii ühinesidki meie pundiga Sibula Poiss Voot ja Kaspar Josper Joonatan.

Piletid said ostetud ja suurlinn vahetus välja  rannikuäärse väikelinnaga.

Cairnesi lendasime esmaspäeva õhtul ja tänu õnnele, juhusele ja ei teagi millele veel oli meil, kolmel M'il, teisipäeva lõunaks töö olemas.

Kõigile sinisilmsetele peab siinkohal tõesti rõhutama, et tegu oli tõelise vedamisega. Tööd ON raske leida. Ei ole nii, et võtad tööbortaali lahti, leiad 6000 kuulutust ja vali millist aga soovid.

Hostelis kohtasime piisavalt inimesi, kes olid tööd juba nädalaid otsinud ja otsinud ning olidki alla andmas.

Ka meie pundist otsivad KJP ja Norman siiani Cairnesis tööd. Edu poistele ! Lootust on ehk nii palju, et varsti varsti on banaani ja mango hooajad algamas ning farmitööd peaks siin-seal ikka liikuma.

Igatahes said meist Basiiliku M'id.

Töö on iseenesest lihtne. Istud, korjad ja muudkui vorbid basiiliku punte teha. Väiksed, suured, vabad. Põhiline konks on vaid selles, et saaks tunnetuse järgi selgeks kui suur mingi punt olema peab. Ei midagi füüsiliselt rasket, aga tervete näppude ja küüntega võib küll hüvasti jätta.

Omakorda pinget pakub itaallasest boss, kes inglise keelt ei armasta ja uustulnukaid ei salli. Ja on vana. Paks ja vana.

Tööpäevad on senini väsitavalt pikad olnud, 12 tundi jutti tunnise lõunaga. Viimased pundid saabki vorbitud nii, et päike on loojunud ja valget aega vaid loetud minutid. Täna oli meie jaoks esimest korda lühike päev. Alustasime 9 hommikul ja lõpetasime juba kella kolmest. Tavaliselt algab tööpäev kell 7. Töö kogus sõltub sellest kui palju tellimusi sisse tuleb.

Erinevalt teistest reisikaaslastest veetsin mina oma esimese tööpäeva aga laos, kus toimetasime siis põllult tulnud basiilikuga. Valmistasime kastid, pesime, pakkisime. Laos oled kui tõeline orav rattas, tegemist on igaks hetkeks. Samas möödub aeg ka sootuks kiiremini, sest ühel kohal istumise asemel liigud pidevalt ringi.

Eks paistab, ehk saan mingi aeg hoopis sinna tööle, sest tüdrukuid on vaheldumisi koguaeg lahkumas.

Vabu päevi on üks, pühapäev. Ja ega siin muud teha polekski. Lähimasse linna, Mareebasse, on 10 minutine autosõit ning seda neljarattalist meil ju pole.

Nii viibki boss meid nädalas korra linna toiduringile. Üksiti saab ka muud asjaajamised ära ajada. Pank, mõned muud poed ja palju ühel kotiränduril võõras linnas ikka toimetada on.

Internetiga on eriliselt kehvad lood. Kui Brisbanes oli vähemalt raamatukogus tasuta nett, siis siin pole sedagi. Nii palju kui telefoniarve käia kannatab ja ongi kõik. Minu kaart sai juba tühjaks ja nii ma istun, rotina, netituna.

Oma suurima hirmu, maoga, pole mul au veel kohtuda olnud. Küll aga elavad meiega koos sipelgad, ämblikud, konnad ja gekod, kes vägisi tuppa pressivad. Noid viimaseid laseb mööda seinu ja aknaid pimeduse saabudes ringi piisavalt. Üks sõber elab igapäevaselt me suuretoa lambi sees otsides endast väiksemaid hommiku-lõuna ja ühtusöögiks.

Sipelgad va tüütused on I g a l p o o l.

Nii me siin basiilikufarmis elame, eestlased, sakslased ja muud neljajalgsed.

Ööd on siin mustad ehk kus me und näeme

Meie esimeskes “koduks” Brisabanes oli backpackeritele mõeldud odav hostel. Selliseid leiab igast linnast kuhjaga. Tubade valikus on kahe kuni kümne (või ehk enamagi?)voodised, valid selle järgi kuidas rahakott kannatab ja mille/kellega nõus leppima oled. Kui panustad privaatsusele, võtad omaette toa. Kui lihtsalt sellele, et katus peakohal ja pesemisvõimalus olemas, oled koos paljude endasugustega, kes on maailma erinurkadest samamoodi tulnud õnne ja seiklust otsima. Võib ka juhtuda, et satud kokku kaasmaalastega nagu meie esimeses toas.

Brisbane hostelis laotati meie punt laiali, pidime minema 2 ja 2 erinevatesse tubadesse. Mina ja Mairi sattusimegi tuppa, kus oli ees juba 3 eestlast, kes meist vaid mõned tunnid varem jõudnud olid.

Hosteli peale leidsime neid veelgi. Kohati jäi isegi tunne, kas sinna kodumaale üldse enam keegi maha jääb kui juba ühe majutuse kohta leiad peotäis kaasmaalasi.

Backpackerite hostelitest ei tasu suurt oodata. Tubades on enamjaolt narivoodid, mõnes pisike laud või külmkapp, wc ja vannituba on olenevalt kas oma toas või mitme toa vahel jaotatud. Olemas on ka köök, kust leiad kõik kokkamistarbed, mine ja osta vaid tooraine ning kokka nii kuis rahakott/oskused lubavad. Puhtusele just suurt rõhku ei panda. Samas on vähemalt voodipesu alati pestud.

Kui rahakott aga ei kannata, tuleb magada lageda taeva all. Nii saime meiegi tunda kodutute elu juba esimesel ööl kui Cairnesi jõudsime. Plaanist öö lennujaamas veeta ja hommikul hostel leida sai hoopis magamine lennujaama väljas pinkidel, sest ühel hetkel teatati, et lennujaam läheb kinni. Meie õnneks avati see mõned tunnid hiljem ja pääsesime tagasi pehmetele toolidele. Magama.

Meie praeguseks koduks on tööandja poolt pakutav maja. Meiega elavad veel koos 2 saksa neiut, kes samuti farmis töötavad. Üüri maksame 105 dollarit nädalas. Ega elamine ise suurem asi pole. Eelmised elanikud pole puhtusest suurt lugu pidanud ja üks koma kaks pluss neli asja on ligadi logadi. Nii puuduvad näiteks kõikjal uksed, kardinateks on tekid, seintes on hiired, lampides elutsevad gekod, ahi ei tööta, telekast näed vaid dvd'sid, laelampi tuleb ülemus juba neljandat päeva parandama ja väljast kostavad helid nagu püüaks keegi maja pakkudelt minema tassida.

Aga sellest kõigest me end heidutada ei lase vaid oleme rõõmsad ja roosad basiiliku M'id edasi.

Päikest !

(Tahtsin Teile pilte ka jagada meie ulualustest, aga googel otsustas, et mu piltide maht on täis ja edastisteks postitusteks pean ruumi juurde ostma või midagi muud välja leiutama. Tere.)

Travel is the only thing you buy that makes you rich

Meie Austraalia seiklus sai reaalselt alguse umbes kuu aega tagasi ühel laupäeval, mil saime sihtpunkti selgeks, ostsime piletid ja tähistasime ja tähistasime ja tähistasime.

Seltskond koosnes kolmest nais M'ist ning ühest vastassoo esindajast, kellega olime eelmine päev lõpuks kohtunud.

Nagu öeldud sai, väljalennuni oli jäänud kuu.

Kuu uue seikluseni möödus kohati veel Eestiga kohanedes, kohati valmistudes. Või kas on ikka õige ja aus öelda, et valmistudes. Jäid ju enamus asjaajamisi ikka viimasesse minutisse ning kotidki sai pakitud 6 tundi enne kodust lahkumist. Kiisudele leidsime tänu perele ja headele tuttavatele uued kodud, öeldud sai need üksikud “Näeme peagi” ja polnudki muud kui sõit-sõit linna.

Ära peaks ka mainima, et minu kodupõlgusest sai kogemata/juhuslikult/meelega kodulembus ja need viimased kõned, sõnumid, mis teisipäeval mind ümber püüdsid veenda, olid soojad-siirad ja ohtlikult lähedal täitumisele. Nii tekkiski missioon “ Jõuluks koju”. Kui käimegi põhja kogu selle asjaga, siis naudime vähemalt päikest ja oleme pühadeks kodus.

Oli siis kuidas oli, aga lend oli bookitud 13. novembriks suunaga Tallinn-Helsinki-Singapur-Brisbane.

Kohale pidime jõudma 15. novembri varahommikul.

Kõik sujus viperusteta kuniks Singapuri lennujaamas sai selgeks, et meie viimane Kängurudemaale väljuv lend oli tühistatud. Suurt kaost sellest küll tegelt ei tekkinud. Bookiti meile lihtsalt uued lennud ja pidime korraks Melbourne lendama ja sealt neljapäeva varahommikul edasi Brisi.

Melbourne lennul tervitas Austraalia meid esimese tõusva päikesega. Esimene hommik kogu sellele lõputule ööle, mis ajasrändamine endaga kaasa tõi.

Oleme ju nüüd tüdrukud tulevikust !

Kuidas siis Austraalia esmanädalaga tundub ?

Tunne on kuidagi teine. Brisbanes tundus kohati, et oleks justkui tagasi suurlinna ellu sattunud, tagasi Ameerikasse? Samas annavad palmipuud mingit omamoodi saarehõngu juurde, umbes nagu maksiversioon Bahama saartest. Ka vasakpoolne liiklus justkui kinnitaks seda.

Sellevõrra oli ka minu kulturishokk sootuks väiksem kui reisikaaslastel. Ei pakkunud uudsust dollar(mis on mulle sootuks kodusem kui kogu euromajandus), kiirteed ning tunnelid keset linna, piuksuvad ülekäigurajad, lõputud valikud toidupoes, sissepoole käivad vetsuuksed ega ka keeltekompott, mis igapäevaselt ümbritseb.

Tunne on uus ja samas ei ole.

Tänaseks on Brisbane aga 2 tunnise lennusõidu kaugusel ja uueks koduks on rannikuäärne Cairnes, kust liigume edasi juba reedel oma esimesele tööpostile.

Meist saavad farmerid! Basiilikud, basiilikud, me väiksed basiilikud!

Juttu on veelgi. Näiteks uued reisikaaslased, ööbimised ja odavad veinid, aga sellest juba hiljem !

Idast Itta

Ma ausalt tahaks end kokku võtta ja kirjutada, et vahetasin taas jalgealust ja et kõik on uus, aga samas nagu tuttav ja talv muutus suveks ja kappidest said kohver ja plusside asemel on miinused ja kõigest sellest muust veel.

Aga täna ma tunnen, et jälle ei jõua. Süüdistada saab vaid eilset ja ühtlasi ka esimest Austraalia veini, odavat veini, mis mu rajalt maha võttis.

Kui tuleb elu, tuleb ka jutt reisist ja sellest kõigest muust!

Seniks teile aga teadmine, et oleme elus, terved ja pohmellis. Või olgu, kes on, kes ei ole.

Are we liars in denial?

Ehk kõigest ja kõigist.

Esimestest saabumistundidest on saanud nädalad, on saanud kuu. Esimene kuu Eestimaal, esimene lumi.

Kodus on jätkuvalt kuidagi tuim olla. Pole põnevust, pole seiklusi. Pole isugi midagi korraldada, käia ja olla.
See ainuke kord kui ühel reedel Tartus klubis käisime ja Terminaatorit kuulasime. Ning reisikaaslased hotshotte üksteise jutti alla kugistasid. Mina vahukoort pealt limpsides. Olin kaine. Kaine sang.

Aga omamoodi rahu on sisse tulnud. Et saab küll olla ja elada.

Nagu arvata võib, kuulen igal taaskohtumisel üht ja sama küsimust- kuidas siis on kodus olla?
Esmalt  ei osanud ma sellele kuidagi vastata. Olla üdini aus ja näidata välja pettumust, muserdust või kraapida mingigi positiivne sõna sekka? Ajapikku nuputasin välja.
Kodus oli algul võõras. Kõik tundus teine ja asjad olid ununenud. Kodu oli külm ja muserdav. Ilm oli kehv, rääkimata mu haigestumisest, mille tagajärjelt olinig vaid toas ja voodis.
Aga pärast kaht nädalat oli kõik endine ja sama. Miski polnud muutunud.
Poes tuttavat kohates ja talle sama joru ajades ütles ta aga, et on ikka muutunud! Me oleme ka muutunud!
Mõistsin, et nõnda rääkides olen ehk tõesti isekas ja üleolev. Mina pidasin silmas küll asju minu jaoks, minu vaatevinklis, aga tõsi ta on. Ega maailm ju ei peatu ja inimesed elavad omi elu, tegelevad oma asjadega, olgu nende elud siis maal või linnas. Suured või väikesed. Ja ehk ei taipagi mina nende muutusi nii kergelt. Näen vaid välist ja nähtavat.  Aga inimkond ju areneb alati.

Ma nüüd kangesti püüan endale vastu rääkida, öeldes korra, et kõik on sama, aga siiski muutunud. Võta siis kinni, mis ma tegeltikult mõtlen. Ei tea ma vist isegi.

Samas ma kaldun arvama, et asi on ka selles, et kui ikka kord ära käid, näed muud maailma ning siis naased… vaatadki asju teise nurga alt. Kuidas teistlaadi elu avardab su silmaringi… Sina ju näed vahet, oskad/saad võrrelda, aga teised ei pruuugi seda mõista. Nad ei saagi mõista.

Võrdlusi on tõesti palju olnud.
Esmakohal kindlasti inimeste suhtumine. Lugesin hiljuti artiklit, mis paneb nii mõnegi asja paika ja ütleb mõndagi. Lugeda saad seda SIIT.
Olen artikliga 50/50 nõus. Tulles kekskonnast, kus klienditeenindus on kõrgel tasemel, inimeste ellusuhtumine peegeldub nende naerustest nägudest ning suhtumisest, võõrastega rääkimine on igapäevane osa kultuurist jnejne. Ning maandud siis tagasi kodumaale, kus võõra teretamise eest saad vaid sõimata, inimesed käivad pead maas, nukralt. Rääkimata klienditeenendusest. Kus üksteise peale ollakse kadedad, võisteldes, et olla parem ja trumbata üle… Andestust, kuid see teeb tõesti kurvaks ja paneb mõtlema, kas sa ikka tahad sellises keskkonnas olla ja elada. Kas ei vääritagi paremat.
Samas on ka positiivseid kogemusi täiesti olemas ja näha, et asi areneb.
Näiteks käisime sõbrannaga hiljuti Tartus Tsink Plekk Panges õhtust söömas. Ja peab ära mainima kui meeldiv klienditeenendaja meil oli! Nii särav, sõbralik ja naeratav! See ju saabki üheks määravaks asjaoluks, kas naased kunagi söögikohta või ei. Ja Pange läheks kindlasti tagasi. Soovitaks teistelegi!

Korra juba mainisin, et Eestlased on kadedad inimesed. Oiii kui kadedad. Kadedus väljendub nii naabrite, sõprade kui sugulaste suhtes. Ja siis see võistlus, et olla parem.

Tulles suhtumisest ja inimestest eemale, olen märganud veel mõndagi. Küll pisikesi asju, aga siiski.
No näiteks.
Restoranides maksad ka vee eest! Ameerikas oli vesi ikka tasuta( samas kategoriseerub see nüüd taas sellesamuse klienditeenenduse alla).
Kinosaali lastakse sind alles enne filmialgust. Ja nõnda on seal suur järjekord, kus seista ja oodata. Milleks ? Miks ei võiks kohe pärast piletisoetamist kinosaal juba lahti olla ja sinna istuma minna ?
Eestlaste toitumine on nii kuradima üksluine. Mul on ausalt kõrini nende võileibade järamisest. No olgu, see sõltub küll rohkem iga inimese rahakotist, kas nad saavad lubada mitmekülgsust ja tervislikumat toitu, aga ma siiski tahaks mõelda/loota, et ka piseima arvutuse ja nutikuse korral saaks kerge vaevaga oma söögilauda mitmekesistada. Olgem leidlikud!
Positiivselt poolelt ka. Oo imeline WIFI ja tasuta internet kõkjal!
Ning E-maailm. Olgem kiidetud! Nõnda sain pool oma libedasõidu koolitusest kodus arvutitaga  istudes tehtud. Loadki sain sissa anda neti teel ja tarvitses vaid nädal hiljem neile kontorisse järele minna ! Ei mingeid pikki järjekordi RMV's (ehk siis ARKis).

Tead ega rohkem hetkel ei meenugi. Kaalukausi raskem pool on siiski inimestes endas.

Muidugi toob see mind mu pakijamale, mille tagajärjena pole ma oma kolimisasju ikka veel kätte saanud!
Lühidalt. Pereisa saatis mu 4 kasti teele. Otse kätte sain neist vaid ühe. Tegelt mis otse, maksin nagu vana loll. Ja maksan veel kõigi teiste eest ka(kui need üldse kunagi kätte saan)
 Teised kolm istuvad tollis kinni. Minu päringu peale ja "tõestamisele" pole ma nädal otsa ühtegi vastust  saanud. Mida ma nüüd siis tegema pean ?  Telefonitsi öeldi, et tuleb saata sellele ja sellele aadressile kiri. Aga kui sealt ju ei vastata!!!! Tundubki nagu surnud ring. Esmaspäeval võtan taas asja käsile, sest lumi on ju maas ja ma tahan oma talvejopesid ja saapaid!!
Noh, kui ma need lõpuks ükskord kätte saan, siis vaata kui väärtuslikud need kõik on ! Pereisa maksis, mina maksin.. Asajadel on lausa 3* väärtus.


No igatahes. On mis ta on. Ta on kodumaa. Oma hea ja veaga.
On kodumaa veel kaheks nädalaks kuniks võtan jalgealla järgmise seikluse, millest saab meie suvi!

Eestlane, naerata!

 Maalaps nagu ma olen. 

Kuulake head muusikat ka! Leidsin uue lemmiku. Paloma Faith. Ta on imeline !
Kaks paljudest.

Kuhu jätsin jälje...

"Ja kuhu te selle aastage reisida olete jõudnud?" Küsis võõras noormees, kes kord pargis meiega juttu alustas.

"Eeem…" Lõi mul mõtte tühjaks. Tõesti, kuhu ma oma jälje selle aastaga jätta olen jõudnud ?

Osariike kokku lugedes sai tulemuseks 15/50. Mis iseenesest võiks ju parem olla. Kuid samas..

Enda ümbruses üritasin lähimaid osariike korduvalt külastada. Päevatripid erinevatesse linnadesse ja huvitavatesse paikadesse. Mägedesse ja randadesse. Baaridesse ja Pubidesse. Neist ägedamad alati New Yorgi tripid, mis asub ju kõigest 4 tunni kaugusel bussiga, imeline! Ma armastan seda linna!

Üks eriliselt armas tripp oli Newporti, mis on lihtsalt nii ilus ja idülliline rannikuäärne linn.
Eelmine sügis käisime Valge mägedes, sinna tahtsime tagasi minna, et vallutada  jalgsi mõni mäetipp. Asub see ju Bostonist vaid kahe ja poole tunni kaugusel. Aga plaaniks see jäigi. Noh, pole midagi, Järgmiseks korraks !

Juunis tegime päevatripi Cape Codi, mis on meie kandis tuntud turistikas, lõputu rand ja pisikesed linnakesed. See seiklus lõppes paraku aga eriti vara istudes kohaliku suveniiripoe ees, oodates,  et keegi meid ja meie õnnetusse sattunut autot tagasi transpordiks. Loo nukker pool oli asjaolu, et me olime alles teel randa. Tee jäigi teeks täis autojuppe. Järgmisel hetkel olimegi  hooletuse või juhuse tõttu, võta kuidas soovid, sunnitud mõtlema juba tagasiteele. Päästerõngas saabus aga alles mitmete tundide pärast ning tänu lahkele vanaprouale pääsesime siiski korraks randagi ning restorani laua taha lõunatama ja loole päikest otsima, võtame seda kui seiklust ning õppetundi. Peaasi, et kõik jäid terveks ja päike paistab edasi.

Pennsylvanias käikudega said ka sealsed osariigid kirja. Meie(nende) pesapaik seal asub nelja osariigi nurgas, seega polnud mingi ime, et kodu asus Pennys, õhtusöögil käisid Marylandis ja päeva lõpetasid filmiga Delawares.
Juulis käisime D'ga Penny põhja pool mägedes telkimas ja matkamas. Ohh, imeline. Mul on mingi eriline sümpaatia mägede suhtes.
Pealinna Washington DC's käisime ka eelmine aasta korra. Üks linnadest, mis mulle ei sümpatiseeri.

Kaugeim osariik on senini olnud aprillikuine Florida, kus veetsime perega ühise puhkuse. Iga lapse unistus- Disney Maailm.

Läände ma üleüldse ei jõudnud. Tegelt oleks ju täitsa aega olnud, meie viisaga on antud +1 kuu reisimiseks, aga reisimine nõuab raha ja minu numbritega väärtpaberid on juba tulevasteks plaanideks ära paigutatud. Lohutan end mõttega, et ega see ei pea viimaseks korraks Jänkidemaadal jääma. Mul on küll ja küll aega, et siia naaseda ja siis on ju kah vaja paiku, mida avastada ja vallutada.

Lisaks jõudsin 3 korda Canadasse ja korra Bahamale, kus veetsin oma esimese, selle pärispäris esimese, puhkuse elus. Ning kuhu teatavasti kaotasin oma südame.

Canadasse jõudsin esimest korda koos perega eelmine sügis, kui võtsime ette nädalavahetuse tripi Niagara Fallsi.
Teine kord käisin kooliga, tookord oli sihtpunktiks talvine Montreal ja selle ööelu, mis oli meeldiv, meeldiv, meeldiv. Kui Sul vähegi võimalust, siis sea samm Montreali, see on imeline. Täiesti erinev tüüpilistest Ameerika linnadest. Seal oled taas justkui Euroopas!
Kolmandat korda võtsime ette nädalavahetusetripi jaanuaris Meriti külaskäigu ajal. Rentisime auto ja andsime reede varahommikul gaasi. Eesmärgiks oli esimene õhtu Torontos, teine päev Niagara Fallsis ja kolmandal hommikul peatus Buffalos, mis oli tuuline ja surnud. Vähemalt tiivad ja lõunane õlu maitses hästi. Kokku tol korral umbes 1100 miili, mis teeb 1800 km kanti. Teel olime umbkaudu 18 tundi. Igati meeldiv ja lõbus ettevõtmine hea seltskonnaga.


Ühesõnaga, kahesõnaga või enamagagi. Natuke reisimist jõudsin ikka teha. Kindlasti oleks käinud ja olnud rohkem, kui aega ja raha leidunuks.  Noh, aega ju tegelt täitsa oli, neid lisapuhkuse nädalaid tekkis siia ja sinna. Aga see teine, krõbisev materjal. Ma nimelt ei teeninud siiski miljoneid nagu osadele mulje on jäänud. See on vaid mull, mille nõelaga puruks võiks torgata.
Raha tuleb, raha läheb, mu sõbrad. Ka Jänkidemaal.

Mida öelda, mida ütlemata jätta

Olen kodumaa pinnal antud hetkeks täpselt nädal olnud.
Tol laupäeval, väsinud, magamata, segaduses, astusin välja saabuvate lendude ustest, käte otsa kogutud  pool oma elust, viskasin pilgu maha, lasin pisaratel kukkuda ja murdusin. Murdusin reaalsusesse, murdusin vastu tulnud sõpradele.  Aga mu sõbrad, nad on armsad! Nad tulid ja olid ja ON !

Viimane lend Amsterdamist Tallinasse, lend mis lõpetas mu peatüki. Tutvustas mind taas keelega, pikkade inimestega. Viimane oli kusjuures üks esimesi erinevusi, mis mulle reaalselt selgels sai. Inimesed Eestis on pikad ! Ja mina, kes ma olin Ameerikas alati pikim omade seltsis, tundsin end taas väiksena.
Keel tundus võõras. Raske ja kohmakas. Tõsine.

Muidugi oli kõigil mind nii hea meel näha. Minu üllatuseks isegi liiga hea.
Ema sai kõige suurema üllatuse.
"Emme, ma tõin kooki" astusin ta uksest sisse. Arusaamatu vaikusehetk, lendavad beebid, rõõmupisarad, kilked, kurjustamised ja õnn.

Kodu… Kodu oli võõras, külm.

Ja siis ma kukkusin. Jäin haigeks ja kõik tundus veelgi tumedamates toonides.

Aga mul on sõbrad. Ja pere. Kes hoolivad ja aitavad. Ja nii väga kui ma ka ei igatse oma Bostonit, omi inimesi, omi tegemisi, kõike seda, mis sai OMAKS… Ma ju mõistan, et kõik on kinni mu suhtumises ja päike paistab ka siinpool maakera. Külma kodumaa kohal.
Nii saavadki toonidest taas värvid.

Ja mina ise.. ma pole veel selgusele jõudnud, mis ma olen, kuidas ma olen. See päris mina, kelle ma leidsin Bostonist, tundub nii kauge ja teine.  Teisest veelgi teisem.


Ja nii ma istun. Soigun, mõtlen, loon, avastan, käin, olen.


Otsin.

Give me hope in the darkness

Wao. Siin ma siis jälle olen. Amsetrdami lennujaam. Täpselt aasta ja kuus kuud tagasi istusin samas punktis. Kuid see mina, pole enam mina. Mina. Mina. Need on kaks erinevat inimest. See kogemuste pagas, see mälestuste varn, need seiklused, need inimesed. Nad muutsid mind.

See on üks õigemaid otsuseid, mis ma elus üldse teinud olen. Pole olemas sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub minu sees. See õnn, rõõm, rahuolu ja valu, pisarad, igatsus. 

Kas kukun auku? Asi ei ole selles, et ma ei tahaks näha oma sõpru, olla kodus, taasavastada ja rõõmustada taaskohtumiste üle. Ma tahan, ma ju tulin tagasi. Aga...

Need inimesed, keda ma oma teel kohtasin, tundma õppisin.... nad on I M E L I S E D ! Maailma on imeline, inimesed on imelised.

Ma tean, et leian taas selle jõu, et sammuda edasi. Et olla rõõmus ja õnnelik.

Ma olen üks lucky girl. Mul on inimesed, kes hoolivad, kes on, kes jäävad. Kes panevad mind hästi tundma, iseenda üle. 

Boston jääb igaveseks Minu Linnaks.

Ja ma tean, et kui väga see ka haiget ei teeks ja mind ei muserdaks, oli aeg edasi liikuda.

Ühel hetkel ma murdun. Need magamata päevad, need tundide viisi nutmised. Või see ongi juba murdumine… Esimene õlu koos musta kohviga kell 6 hommikul… 

Aga see ei heiduta mind.

Kui ma vaid saaks nad kõik endaga kaasa pakkida ja tarnida ja tassida.

On üks koht, kus nad kõik on, nad kõik, kes mu Ameerika seiklusesse tee leidsid. Minu süda. Nad võitsid mu südame.

Olin viimased nädalad rattas, hoidmaks iseennast ning teisi tegevuses, et mitte mõelda ja tunda. Ja need olid absoluutselt parimad nädalad.

Millegi lõpp on uue algus. Täna hommikul, päeval mil pidin jätma hüvasti inimestega, oma inimestega, saabus teiselt poolt uue seikluse algus.

Ma olen valmis. Või kui ole, saan olema.

Armasta elu, armasta seiklusi, armasta väljakutseid, armasta, armasta, armasta !

Kui ma vaid saaks...

Mu tuba on puutumata. Asjad on seal, kuhu nad viimase 18 kuuga oma tee leidsid.
On üks kast, mis salakavalalt ootab, et keegi ta kontorisse viiks ja teele postitaks.
Kaks kohvrit seisavad tuimalt kapis. Ootamas homset pärast homset.
Pildid on jätkuvalt raamides, kotid on varnas,  tolmurullid voodi all.

Kõik on nii nagu peabki olema. Mugavalt korras, paigas.

 Kuid see, mis toimub minu sees... on sassis, räsitud, segaduses, kadunud. Pahupidi.

Aeg lööb jultunult jalaga,  reaalsus pressib peale. Vägisi.
Kuudest on saanud nädalad, nädalatest päevad, päevadest tunnid. Tundidest pisarad.



Kui ma vaid saaks peatada aja, peatada maailma ja olla. Vaadata. Jääda. Tunda. Talletada.