Las kallab

14. jaanuar aka sünnipäev möödus üsna rahulikult. Hommikul marssisid mu “elukaaslased” koogi, kingi, õhuballide ja lauluga tuppa ning tervitasid mind algava päeva puhul. Tööl oli pikk päev, seega õhtuks olid kõik väsinud ja suuri pidustusi ei toimunud. Küll aga tegima makaronisalatit, jõime shotte ja sõime kooki. Ülemusel ja laokaaslastel polnud mu tähtpäevast aimugi (v.a vanem ülemus, sest ta viis meid eelmine päev linna süüa ostma). Kui see saladus tänu mu armstale eestlastele paar päeva hiljem välja tuli, üllatas ülemuse naine mind töö juures tordi ja lauluga. Väga armas temast. Ta olevat ennast halvasti tundnud, et ma sellest sõnagi ei mainunud, sest mõned nädalad varem meisterdasin ta sünnipäevaks pisikese koogikese, millega üllatasin teda hommikuse smoko ajal.

See oli seni mu pikim sünnipäev. Algas siin, Austraalias ja lõppes Ameerika idakaldal.

Muud erilist farmis toimunud polegi. Alanud on mingisugune vihmahooaeg, niiet väljas kallab-kallab-kallab.

Ahjaa, kaks tüdrukut, kes tulid mõned nädalad tagasi, sakslased, said kinga. Liiga aeglased teised. Üksiti tulid täna juba uued peale.

Täna nägin õues kahte papakoid jalutamas, elukaaslasi jättis külmaks, mind tegi elevaks. Papakoid siiski!

Lisaks kõigile tavapärastele neljajalgsetele, kellega me elamist jagama, on ka konnad tuppa haknud kippuma. Nii jäi vaesel Saksal vetsus kiljumisega hädagi pooleli, mul aga tuli omajagu naermisest püksi.

Mõned minutid hiljem kiljus miss Saksa juba oma toast. Järgmine limane võrukael.

Ja vihma ikka veel kallab.

No las ta siis kallab.

Kes ei tööta, see ei söö

Tüdrukud küpsetavad köögis mulle homseks kooki(minu suurel ning ainsal nõudmisel) ja mind käsutati magamistuppa kuldsesse üksindusse.

Mõtlesin, et ongi hea võimalus teile meie tööst rääkida.

Niisiis. Farmis on võimalik kahte sorti tööd teha.

Field Girls. Ehk siis korjajad. Kõik on iseenesest tegelt väga lihtne. Töö algab kell 7 hommikul. Viis minutit enne seda saavad kõik lao juures kokku ja edasi stardidakse ühe-kahe autoga põllule(mis asub tegelt vaid mõne minuti kaugusel).

Kätte torkad kummikindad, näpuümber kummid, millega punte kinni vihud. Kõhule seod ka koti, kuhu taskusse topid veel hunniku kumme ja mõned tagavara kindad.

Põllul on masin, kus umbes 8-10 kohta. Enamus tüdrukuid saavad istuma, mõned vaesekesed peavad masina tagant korjama.

Nagu ma juba ütlesin, on töö kerge. Istud liikuval masinal(mis oli kunagi tegelt hoopis tubaka korjamis masin), korjad oma vaolt basiilikut ja sead need puntidesse. Väikesed pundid on umbes 80 grammi ja suured 120 grammi. Kaalumine käib umbes käe järgi. Teed pundi valmis, paned kummiga kinni, viskad kasti ja alustad uut. Ning nii päev otsa. Koos korjajatega on põllul ka vanem ülemus. Paks, kuri, virisev ja vanduv itaallane, kelle vingumine ja karjumine teeb oleku aeg-ajalt üsna ärevaks.

Päeva jooksul on kaks pausi ja lõuna. Pausid on Aussimaal smokod. Esimene smoko on kell 9. Pausi ajal saab juua teed või kohvi, mille üks tüdrukutest valmistab. Küpsist saab ka ! Puhkust on 10 minutit ning seejärel jätkub töö. Lõuna on kell 12, tund aega. Selleks sõidedakse koju ja viis minutit enne tööd saadakse jälle lao juures kokku. Teine smoko on kell 3, jällegist tee-kohvi-küpsis kümneks minutiks ning töö võib jätkuda.

Mõned tüdrukud saadedakse aga shedi ehk lattu tööle. Nii on minustki saanud sealne töötaja. Õnn või õnnetus, kuidas võtta.

Shedi töö on stressirohkem, kiirus on oluline ning teha tuleb mitmeid erinevaid asju. Samas möödub ka aeg rutem.

Päev algab nagu teistelgi kell 7. Esmalt tuleb teha erinevaid ettevalmistusi pakkimiseks. Näiteks kaste teha. Väikestele kastidele tuleb mustad prügikotid sisse toppida ja nõnda neid virna laduda. Suured tuleb esmalt ära tembeldada vastavalt tellijale ja seejärel kokku voltida. Kaste peab päevas ikka omajagu vorpima. Hea, et und neist kastidest ei näe.

Lisaks on vaja ühe poeketi kiledele kuupäevi külge kleepida ja veel nipet-näpet, et pakkimine hiljem sujuvalt edeneks.

Mingi hetk hakkab basiilik põllult sisse tulema(selleks on eraldi töötaja, ainus mees kusjuures, kes autoga põllu ja lao vahet sõidab ja basiilikut toob) ning sealt algabki edasi-tagasi jooksmine. Basiilik on vaja lõikurisse toppida, sealt veereb see vette ning seejärel topid nad korvi, pistad pesumasinataolisse masinasse, mis suurema vee välja “peksab”. Sealt edasi peab need suurte trollide(sellised suuured rauast käsikärud , millel on üks ratas ja käepidemed ) peale laduma, 120 punti ühele. Sealt edasi tassid trolley puhurite alla, kus basiilik lõplikult kuivab ning edasi juba külmruumi, et taim maha jahtuks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti. Suurte puntidega on natuke lihtsam. Suured käivad vaid lõikuri alt läbi(kus siis varred lühemaks ja ühtlaseks lõigatakse) ja sealt otse trollile ning kohe külmruumi.

Kui esimesed alused on külmad, hakkab pihta pakkimine. Esmalt topid pundid kiledesse, siis laod kasti ja olenevalt transpordiviisist peab kastid omavahel kinni teipima või siis kohe euroalusele laduma. Lisaks nõuab üks poekett kinni teibitud kilesid, sel juhul on enne kasti toppimist veel vaja kõik kiled pealt kinni teipida. Kõige tüütum tegevus üldse kogu selle pakkimise juures!

Ja vot nii pakitakse tuhandeid punte päevas. Tööpäeva pikkus oleneb alati tellimustest. Kõik päevad on erinevad.

Üks tüdruk(loe mina) hoolitseb ka smokode eest. Põllusmoko peab valmis tegema(loe tassid pesema, küpsised karpi, tsekkima, et piisavalt kohvi, teed ja suhkurt on ning termosesse kuuma vee laskma) u 15 minutit enne pausi ning selle põllule autojuhiga saatma. ( Kogu see kupatus on ühes kastis) Seejärel valmistama laotöötajate joogid ja need köögist välja tassima ja smokot kuulutama).

Laos peab alati busy busy näima/olema. Kui midagi teha pole, peab leidma midagi teha. Nii olemegi viimasel ajal näiteks koristanud ja kraaminud ja topelt ettevalmistusi teinud.

Shedi tööpäevad on tavaliselt pikemad kui korjajatel.

Kui põllul on tavaliselt vähemalt 8 inimest, siis laos on meid enamuselt 3. Üks kohalik neiu, mina ja noorema ülemuse naine.(Et segadust vältida. Meil on pm 2 ülemust. Too vanem ja kurjem, ning tema poeg, kes tasapisi võtab firmat üle) Varem oli veel üks tüdrukutest koguaeg laos, aga kuna viimasel ajal pole tellimusi nii palju, saab ka kolmekesi hakkama. Või isegi kahekesi. Ja isegi üksi! Ehk siis. Kui tellimusi vähe ning põllutüdrukutel jääb tempost puudu, saadedakse ka mind natukeseks appi korjama. Pärast korjamist lippan aga tagasi lattu ja toimetan seal edasi. Vahest on aga vastupidi. Kui meil jääb kätest puudu, kutsume põllult kellegi lattu appi.(enamasti on selleks Maris)

Või nagu laupäeval! Olin laos täiesti üksipäini. Millegi pärast ei olnud ei kohalikku ega ka bossi naist tööl. Minu õnneks olid tüdrukud põllul aeglased ja sain hakkama küll. Pärast põllu lõpetamist palusin Marise appi, et saaks viimase kärud kiiremini pakitud.

Kumb töö siis ikkagi parem on ? Kuidas võtta. Ühest küljest ladu, sest aeg möödub kiiresti, teed erinevaid asju ja istumise asemel oled pidevas liikumises. Rääkimata sellest päikesest ja kuumusest, mis põllul kimbutab. Või hoopis vihm!!!

Teisalt aga põld. Sa teedki seda üht kindlat asja ja vastutad vaid selle eest, et pundid oleks ilusad ja õiges mõõdus(mis pole aga kunagi nii! KÕIK pundid on nii erinevas kaalus ja mõõdus. Kõigil on oma “käekiri”)Noh, kiire pead ka olema. Ei mingit uimerdamist.

Kui poleks veel seda kurja itaallast, oleks korjamine lausa lust!!!

Vot nii kulgevad siis meie tööpäevad. Tööpäevad, mis pole kunagi vennad. Ühel päeval on tööd paariks tunniks, teisel aga kümneks.

Aga töö teeb ju ahvist inimese ja päike Mairist neegri !

Aasta 2012

Maailmalõpu aasta. Mis aga tulemata jäi, oli see samune lõpp. Kõige lõpp.

Teisi lõppe oli, käpu täis ja erinevaid.

Jalgealt käisid läbi suured ja väiksed maad. Ühest maailmaotsast sai teine. Vahepeatusega väike ja kodune Eesti.

Kuhu iganes, millal iganes, suund oli üks-idast itta.

Ei oska kuidagi 2012 kokku võtta. See oli õnn ja õnnetus käsikäes. Liikusin, leidsin ja avastasin. Õppisin.

Minust sai tädi. Tädi maailmaarmsale inglinäoga poisile, kes vapralt kasvab tuhandete ja tuhandete kilomeetirte kaugusel.

Oma sünnipäeva hakkasin jagama ühe teise pisikese poisipõnniga, kes saabki juba kohe kohe aastaseks.

Elektroonikamaailmas astusin Õuna usku.

Maha sai peetud parimad peod ja üheõhtu seiklused lemmiklinnas Bostonis. Eesotsas minu “täisealiseks” saamine. (ühtlasi oligi see alguspunkt, kust alguse said kõik need teised)

Tutvusin Miki ja Minniga.

Avastasin, et minus peab voolama tilk Mehhiko verd, kuidas muidu seletada seda kirjeldamatut kihka Corona ja Mehhiklaste vastu.

Lisaks Mehhikole tekitab minus erilisi tundeid Iirimaa ja selle asukad. Rääkimata esimesest St Patty pidustustest. Hoi!

Ameerika baarid, eesotasa Bostoni omad, leidsid peopaikade topis auväärse esimese koha.

Mu LEMMIKUTElist sai möödunud aastaga tugeva täienduse. Lemmikõlu sai juba mainitud, lemmikbaarid samuti. Ka lemmikrahvused on puust ja punasest selgeks tehtud. Lisaks lemmikjalanõud(igavikulised valged kummikud ja punased kontsad), lemmiktoit, lemmiklinn, lemmikbänd, lemmik...

Ma nägin-kuulasin-tundsin-laulsin Mumford &Sons'e !!!

Minust sai mägede armastaja.

Õhukilometraaš ületas maa oma. Lennukid on teised autod.

Avastasin tünnisauna võlud ja mõnud.

Tutvusin basiiliku ja selle majandamisega.

Õppisin elama koos sipelgate, gekode ja prussakatega.

Elu kohvris on üks peamisi tunnuseid läbisaavale aastale.

Aasta tagasi istusin New Yorgis Brooklyne kortermajas, kirjutasin ja võtsin kokku aastat 2011.

Keset elu ja melu.

Aasta hiljem istun Austraalias Basiilikufarmis. Lume asemel on lõõmav päike ning puhkuse asemel töö.

Keset tühjust ja ...tühjust.

Sarnaselt eelmise aastale on ka seekord uue aasta ees küsimärk.

Kuhu lähen, kuhu jään. Mida teen. Kindlaid paiku, sihte ja suunde pole ma tänini paika panna suutnud. Üks on kindel, otsimist ma ei jäta. Otsida tuleb, siis on lootust leida.

Katsetada, üritada, põruda ja veelkord proovida.

Leian selle, mida otsin. Aga mida otsin?

Töine Ozzimaa jõul

Pühapäeval rentisime auto(tegelt küll bussi) ja trippisime mööda kohalikke vaatamisväärsusi ringi. Käisime esimest korda vihmametsas ja seal paiknevat koske uudistamas.

Tahtsime veel teistki koske kaema minna, aga kruusateele sattudes avastasime, et rendiautoga pole lubatud antud teel sõita ja nii me suurest hirmust trahvi kartes otsa ringi pöörasimegi.

Muidu oli selline vahva väike seiklus. Esimest korda vasakulpool paremas roolis ja 10 inimese bussiga. Mis muideks ei vedanud meid ühestki mäest korralikult üles. No ei ole normaalne, et iga piseimagi künka peale ähvardab valge ratsu otsad anda ja autorong selja taga annab välja Kevadkruiisi mõõtmed.

Raske jalaga Eesti neiud nagu me roolis olime, jõudsime elusalt ja tervelt siiski koju.

Töölt saime vabaks vaid 25nda, mil kohalike jaoks püha.

Siinkohal pean ära mainima(olete te tähele pannud, et see on mu lemmiklause?), et sellele eelneva nädala olime kui oravad rattas ning võtsime töö jaoks unetunde võlgu. Muidugi härra Farmer, muidugi tahame me töötada hommikuil kella 7st kella poole kümmneni õhtul, meeleldi! Nii tiksuski praktiliselt viie päevaga 60 töötundi. Vabaks lubatud laupäevast sai hommikul kella seitsmene Farmeri Härra ukse taga, et vaja on täita siiski veel üks tellimus ja tööd jagub mõneks tunniks. Paistes silmad, sinikates jalad ja liikuda keelduvad liigesed.

Unevõlg sai õnneks siiski nädalavahetusega tasa, laupäeval pärast tööd kostis majast vaid rahvusvaheline norinakoor. Nii see päev kadus, viie paiku õhtul ärkasime üles, sõime ja kerisime tagasi tuttu. UneMati polnud kitsi.

Tulles aga tagasi jõulude juurde.

24ndal pärast tööd küpsetasime ühiselt küpsiseid ja hiljem katsime laua jõuluõhtusöögiga-kartul, hapukapsas, liha. See vist oligi see ainuke hetk, mil peale tikkus kõige lähedasem tunne jõulule.

Ainult et Jõulivana otsustas tulemata jätta. Kingitustest, nii suurtest kui väikesest, jäime ilma.

25ndal läksime Poikade farmi, kus peeti maha üks korralikumatsorti jõuluveesõda. Ligunes kõik mis liguneda andis.

Pärast seda saime veel natuke süüa-juua ja jõul tahtiski otsad kokku tõmmata.

Juba 26ndast olime taas töölainel ja rügamas tunde järgmise pidustuse nimel-aastavahetus!

2013 võtame vastu Cairnsis. Esimene jaanuar on töölt vaba, seega rendime taas auto ja anname pärast aasta viimast tööpäeva gaasile talda ja kimame kahte kolmeks vahetama.

Seekordseks sõiduvahendisk saab eeldatavasti siiski auto ja kätt/jalga saab ka proovida neiu Mairi.

Seda unustasin ju ka üldse mainida, et ma ei tööta enam põllul basiilikut korjates. Olen nüüd lao toimkonnas, võttes vastu põllult tulevat basiilikut, seda pestes, pakkides ja tehes selle juurde kuuluvaid kõiksugu muid toimingud. Aga sellest võiks üldsegi eraldi postituse teha.

Peamine on see, et istumisest sai jooksmine ja ma ootan huviga, kas ka kaalunumber otsustab teistpidise suuna võtta.

Lõpetuseks loodan, et Teil kõigil oli meeldiv ja rahulik jõuluaeg ning üleüldse kõik oli ilus ja hea, eksole.

Ole Pai.

12.12.12

Järjekordne töötu kolmapäev. Homme on kuu aega Austraalias oldud.

Nii igav on, et isegi tuduriideid ei viitsi seljast võtta. Maris on omandanud koristaja staatuse ja käib mööda elamist harja/mopiga ringi. Kes koristab igavusest, kes sööb. Kes magab.

Üldiselt on elu nende kahe M'iga üsna lust. Mina kokkan/majandan toidupoolega, Maris on koristaja Kata ja Mairi, no ta on lihtsalt ilus kübermaanik(on see üldse sõna?). Isegi meie majakaaslased ütlesid, et meiega on kuidagi lihtne elada.

“Mida eestlased söövad?”

“Kartul ja liha”

No tegelt sööme me siin kõike. Suurimad perelemmikud on õun beanutbutteriga, TimTamid, vahukoor...Et siis magusast vaid toitumegi? No tuleb tunnistada, et seda läheb siin ikka omajagu(Maris väljaarvatud). Näiteks kulub mul nädala magusavarule rohkem raha kui nädala toiduvarule. Aga jah, Mairi sõnul toitub ta siin paremini/rohkem kui kodus. Niiet muret, et me nälgas oleksime, pole.(Ja siis ma vingun, et kilosid on ülearu, eksole)

Toidust rääkides, hostelites saime selgeks, et seljakotirändurite lemmikud on nuudlid, tuunikala, purgioad, muna, 1 dollarine sai, makaronid ja tomatipasta. Miks? Sest neid saab soodsalt kätte ja piisavalt toitvad on ka.

Samas oli märgata ka tegelasi, kes antud eluviisi juba pikemalt harrastanud ja nõnda ka menüüd veidi peenustanud.

Toit toiduks.

//Pool päeva hiljem//

Käisime igavusest jõe/oja juures. Sinna saamiseks pidime läbima mingid kohutavad rägastikud ja kaasas kandma “ussirelva”(mis kujutas endast tegelt vaid rauast ora, mille mangopuude juurest kaasa haarasime). Üksiti nägi Mairi oma esimest madu. Ta muidugi võttis seda kuidagi kahtalse rahuga. “ Madu oli seal, roheline, umbes nii pikk, supsas minema”

Tagasiteel kutsus farmer meid tasuta mangosid võtma ja soovitas all ettevaatlik olla, sest seal elavat krokodill(id). Panime küsimärgi alla, kas sinna enam naasemegi.

Mangod on vähemalt head.

Koju tulles vaatasime filmi ja nii see vaba kolmapäev läbi saigi. Homme loodetavasti ikka tööle palganumbreid teenima. Süüa on ju vaja osta.

 Olge ilusad.

Seinad on radikad

Higi tilgub, päike kõrvetab ja külmast õhust ei näe enam undki.

Õuna termomeeter ütleb, et õues on 35 kraadi sooja ja jõuludeks on temperatuur veelgi enam laes.

Kõik on kuum. Alustades õhust ja veest, lõpetades telefoni ja arvutiga. Vahepeale mahub isegi voodipesu ja toaseinad. Ootan juba huviga millal Perekond Õun mingeid ohusõnumeid saatma hakkab.

Selle kuumuse teeb omakurda kehvaks niiskus. Nagu nähtamatu vihm.

Oleme nüüdseks 2 nädalat tööl käinud ja esimesed palgatki pangakontole tiksunud. Või no kui päris täpne olla, siis saame oma palga hoopiski tsekiga ja peame ise selle panka toimetama. Ning see protseduur võtab veel omakorda 3 päeva aega. Austraalia ja ta bürokraatia.

Töö poolelt on kõik endine. Hetkel on farmil küll raskemad ajad, tellimusi vist pole, basiilik on vana ning uued põllud pole veel valmis. Mõni päev oli lausa täiesti töötu, siis pandi meid hoopis uusi põlde rohima. Iseenesest üsna lihtne, sest istume ikkagi liikuva masina peal, aga selg ja kael hakkab valutama. Vähemalt aeg möödus kiirsti ja töötunnid tulid kiirelt.

Üks uus neiu tuli ka juurde. Eestlane. Teadsime teda tegelt juba Cairnsist.

Üks lahkus ka. Nii see seltskond siin vahetub. Järgmine nv lähevad veel 2 minema ning sellest järgneval veel 1. Eks siis on uusi nägusid oodata, sest nagu ülemus ütles, on nädala pärast tööd palju ja päevad 12 tunnised.

Vahepeal oleme 2 korda Mareebasse hääletada jõudnud(mis on kusjuures ebaseaduslik), korra poisse ananassifarmis külastanud ja... muud vist polegi teinud. Sest siin polegi ju midagi teha.

Piltide asja pole ma veel jätkuvalt välja nuputanud, sest internetiga on kitsas ja need vähesed megabitid mis telefoniga on, kuluvad kui viivu. Kahtlasel kombel eriti veel mul.

Ega muud midagi. Igavleme siis edasi sel kuumal teisel advendil keset tühjust.

Muideks, see istuv töö ja igavlevad vabad päevad mõjuvad kaalunumbrile üsna masendavalt, sest muud pole teha kui süüa. Ja süüa me, eestlased, siin armastame. Niiet mu Ameerikas kaotatud kilod on kiired tagasi tulema.

Cheers !

Töö teeb loomast inimese. Oli nii ?

Brisbane hostelis tutvusime kahe teise eestlasega, kellega jõudsime kiirelt sina peale ja pooljuhuslikult kogemata meelega tekkis plaaniks põhja lennata. Nii ühinesidki meie pundiga Sibula Poiss Voot ja Kaspar Josper Joonatan.

Piletid said ostetud ja suurlinn vahetus välja  rannikuäärse väikelinnaga.

Cairnesi lendasime esmaspäeva õhtul ja tänu õnnele, juhusele ja ei teagi millele veel oli meil, kolmel M'il, teisipäeva lõunaks töö olemas.

Kõigile sinisilmsetele peab siinkohal tõesti rõhutama, et tegu oli tõelise vedamisega. Tööd ON raske leida. Ei ole nii, et võtad tööbortaali lahti, leiad 6000 kuulutust ja vali millist aga soovid.

Hostelis kohtasime piisavalt inimesi, kes olid tööd juba nädalaid otsinud ja otsinud ning olidki alla andmas.

Ka meie pundist otsivad KJP ja Norman siiani Cairnesis tööd. Edu poistele ! Lootust on ehk nii palju, et varsti varsti on banaani ja mango hooajad algamas ning farmitööd peaks siin-seal ikka liikuma.

Igatahes said meist Basiiliku M'id.

Töö on iseenesest lihtne. Istud, korjad ja muudkui vorbid basiiliku punte teha. Väiksed, suured, vabad. Põhiline konks on vaid selles, et saaks tunnetuse järgi selgeks kui suur mingi punt olema peab. Ei midagi füüsiliselt rasket, aga tervete näppude ja küüntega võib küll hüvasti jätta.

Omakorda pinget pakub itaallasest boss, kes inglise keelt ei armasta ja uustulnukaid ei salli. Ja on vana. Paks ja vana.

Tööpäevad on senini väsitavalt pikad olnud, 12 tundi jutti tunnise lõunaga. Viimased pundid saabki vorbitud nii, et päike on loojunud ja valget aega vaid loetud minutid. Täna oli meie jaoks esimest korda lühike päev. Alustasime 9 hommikul ja lõpetasime juba kella kolmest. Tavaliselt algab tööpäev kell 7. Töö kogus sõltub sellest kui palju tellimusi sisse tuleb.

Erinevalt teistest reisikaaslastest veetsin mina oma esimese tööpäeva aga laos, kus toimetasime siis põllult tulnud basiilikuga. Valmistasime kastid, pesime, pakkisime. Laos oled kui tõeline orav rattas, tegemist on igaks hetkeks. Samas möödub aeg ka sootuks kiiremini, sest ühel kohal istumise asemel liigud pidevalt ringi.

Eks paistab, ehk saan mingi aeg hoopis sinna tööle, sest tüdrukuid on vaheldumisi koguaeg lahkumas.

Vabu päevi on üks, pühapäev. Ja ega siin muud teha polekski. Lähimasse linna, Mareebasse, on 10 minutine autosõit ning seda neljarattalist meil ju pole.

Nii viibki boss meid nädalas korra linna toiduringile. Üksiti saab ka muud asjaajamised ära ajada. Pank, mõned muud poed ja palju ühel kotiränduril võõras linnas ikka toimetada on.

Internetiga on eriliselt kehvad lood. Kui Brisbanes oli vähemalt raamatukogus tasuta nett, siis siin pole sedagi. Nii palju kui telefoniarve käia kannatab ja ongi kõik. Minu kaart sai juba tühjaks ja nii ma istun, rotina, netituna.

Oma suurima hirmu, maoga, pole mul au veel kohtuda olnud. Küll aga elavad meiega koos sipelgad, ämblikud, konnad ja gekod, kes vägisi tuppa pressivad. Noid viimaseid laseb mööda seinu ja aknaid pimeduse saabudes ringi piisavalt. Üks sõber elab igapäevaselt me suuretoa lambi sees otsides endast väiksemaid hommiku-lõuna ja ühtusöögiks.

Sipelgad va tüütused on I g a l p o o l.

Nii me siin basiilikufarmis elame, eestlased, sakslased ja muud neljajalgsed.

Ööd on siin mustad ehk kus me und näeme

Meie esimeskes “koduks” Brisabanes oli backpackeritele mõeldud odav hostel. Selliseid leiab igast linnast kuhjaga. Tubade valikus on kahe kuni kümne (või ehk enamagi?)voodised, valid selle järgi kuidas rahakott kannatab ja mille/kellega nõus leppima oled. Kui panustad privaatsusele, võtad omaette toa. Kui lihtsalt sellele, et katus peakohal ja pesemisvõimalus olemas, oled koos paljude endasugustega, kes on maailma erinurkadest samamoodi tulnud õnne ja seiklust otsima. Võib ka juhtuda, et satud kokku kaasmaalastega nagu meie esimeses toas.

Brisbane hostelis laotati meie punt laiali, pidime minema 2 ja 2 erinevatesse tubadesse. Mina ja Mairi sattusimegi tuppa, kus oli ees juba 3 eestlast, kes meist vaid mõned tunnid varem jõudnud olid.

Hosteli peale leidsime neid veelgi. Kohati jäi isegi tunne, kas sinna kodumaale üldse enam keegi maha jääb kui juba ühe majutuse kohta leiad peotäis kaasmaalasi.

Backpackerite hostelitest ei tasu suurt oodata. Tubades on enamjaolt narivoodid, mõnes pisike laud või külmkapp, wc ja vannituba on olenevalt kas oma toas või mitme toa vahel jaotatud. Olemas on ka köök, kust leiad kõik kokkamistarbed, mine ja osta vaid tooraine ning kokka nii kuis rahakott/oskused lubavad. Puhtusele just suurt rõhku ei panda. Samas on vähemalt voodipesu alati pestud.

Kui rahakott aga ei kannata, tuleb magada lageda taeva all. Nii saime meiegi tunda kodutute elu juba esimesel ööl kui Cairnesi jõudsime. Plaanist öö lennujaamas veeta ja hommikul hostel leida sai hoopis magamine lennujaama väljas pinkidel, sest ühel hetkel teatati, et lennujaam läheb kinni. Meie õnneks avati see mõned tunnid hiljem ja pääsesime tagasi pehmetele toolidele. Magama.

Meie praeguseks koduks on tööandja poolt pakutav maja. Meiega elavad veel koos 2 saksa neiut, kes samuti farmis töötavad. Üüri maksame 105 dollarit nädalas. Ega elamine ise suurem asi pole. Eelmised elanikud pole puhtusest suurt lugu pidanud ja üks koma kaks pluss neli asja on ligadi logadi. Nii puuduvad näiteks kõikjal uksed, kardinateks on tekid, seintes on hiired, lampides elutsevad gekod, ahi ei tööta, telekast näed vaid dvd'sid, laelampi tuleb ülemus juba neljandat päeva parandama ja väljast kostavad helid nagu püüaks keegi maja pakkudelt minema tassida.

Aga sellest kõigest me end heidutada ei lase vaid oleme rõõmsad ja roosad basiiliku M'id edasi.

Päikest !

(Tahtsin Teile pilte ka jagada meie ulualustest, aga googel otsustas, et mu piltide maht on täis ja edastisteks postitusteks pean ruumi juurde ostma või midagi muud välja leiutama. Tere.)

Travel is the only thing you buy that makes you rich

Meie Austraalia seiklus sai reaalselt alguse umbes kuu aega tagasi ühel laupäeval, mil saime sihtpunkti selgeks, ostsime piletid ja tähistasime ja tähistasime ja tähistasime.

Seltskond koosnes kolmest nais M'ist ning ühest vastassoo esindajast, kellega olime eelmine päev lõpuks kohtunud.

Nagu öeldud sai, väljalennuni oli jäänud kuu.

Kuu uue seikluseni möödus kohati veel Eestiga kohanedes, kohati valmistudes. Või kas on ikka õige ja aus öelda, et valmistudes. Jäid ju enamus asjaajamisi ikka viimasesse minutisse ning kotidki sai pakitud 6 tundi enne kodust lahkumist. Kiisudele leidsime tänu perele ja headele tuttavatele uued kodud, öeldud sai need üksikud “Näeme peagi” ja polnudki muud kui sõit-sõit linna.

Ära peaks ka mainima, et minu kodupõlgusest sai kogemata/juhuslikult/meelega kodulembus ja need viimased kõned, sõnumid, mis teisipäeval mind ümber püüdsid veenda, olid soojad-siirad ja ohtlikult lähedal täitumisele. Nii tekkiski missioon “ Jõuluks koju”. Kui käimegi põhja kogu selle asjaga, siis naudime vähemalt päikest ja oleme pühadeks kodus.

Oli siis kuidas oli, aga lend oli bookitud 13. novembriks suunaga Tallinn-Helsinki-Singapur-Brisbane.

Kohale pidime jõudma 15. novembri varahommikul.

Kõik sujus viperusteta kuniks Singapuri lennujaamas sai selgeks, et meie viimane Kängurudemaale väljuv lend oli tühistatud. Suurt kaost sellest küll tegelt ei tekkinud. Bookiti meile lihtsalt uued lennud ja pidime korraks Melbourne lendama ja sealt neljapäeva varahommikul edasi Brisi.

Melbourne lennul tervitas Austraalia meid esimese tõusva päikesega. Esimene hommik kogu sellele lõputule ööle, mis ajasrändamine endaga kaasa tõi.

Oleme ju nüüd tüdrukud tulevikust !

Kuidas siis Austraalia esmanädalaga tundub ?

Tunne on kuidagi teine. Brisbanes tundus kohati, et oleks justkui tagasi suurlinna ellu sattunud, tagasi Ameerikasse? Samas annavad palmipuud mingit omamoodi saarehõngu juurde, umbes nagu maksiversioon Bahama saartest. Ka vasakpoolne liiklus justkui kinnitaks seda.

Sellevõrra oli ka minu kulturishokk sootuks väiksem kui reisikaaslastel. Ei pakkunud uudsust dollar(mis on mulle sootuks kodusem kui kogu euromajandus), kiirteed ning tunnelid keset linna, piuksuvad ülekäigurajad, lõputud valikud toidupoes, sissepoole käivad vetsuuksed ega ka keeltekompott, mis igapäevaselt ümbritseb.

Tunne on uus ja samas ei ole.

Tänaseks on Brisbane aga 2 tunnise lennusõidu kaugusel ja uueks koduks on rannikuäärne Cairnes, kust liigume edasi juba reedel oma esimesele tööpostile.

Meist saavad farmerid! Basiilikud, basiilikud, me väiksed basiilikud!

Juttu on veelgi. Näiteks uued reisikaaslased, ööbimised ja odavad veinid, aga sellest juba hiljem !

Idast Itta

Ma ausalt tahaks end kokku võtta ja kirjutada, et vahetasin taas jalgealust ja et kõik on uus, aga samas nagu tuttav ja talv muutus suveks ja kappidest said kohver ja plusside asemel on miinused ja kõigest sellest muust veel.

Aga täna ma tunnen, et jälle ei jõua. Süüdistada saab vaid eilset ja ühtlasi ka esimest Austraalia veini, odavat veini, mis mu rajalt maha võttis.

Kui tuleb elu, tuleb ka jutt reisist ja sellest kõigest muust!

Seniks teile aga teadmine, et oleme elus, terved ja pohmellis. Või olgu, kes on, kes ei ole.