Eesti mees, kuhu sõuad ?

Käisin nädalavahetusel Tartu ööelu kaemas.

Esimese viie minuti jooksul õnnestus meil kokku põrgata pooltuttava noormehega, keda olime suvel Pärnus kohanud. Tollel Pärnu ööl jäi meil aga Härrast väga häiriv mulje. Olid need siis ta Jeepi puruks pekstud tagaklaasid, eba-eestilik soe suhtumine või lihtsalt too kummaline tutvumishetk, aga otsustasime sõbrannaga, et ei soovi taga tegemist teha ja eirasime järgmistel päevadel saabuvaid kõnesi, sõnumeid.

“Noh, ei tunne ära või?!”
“...”

“Ahah, einojaa”
“Ah sina, Pärnust eks?!”

“Mis hirmutasin teid tõesti nii ära, et ei kõlvanud enam kõnedelegi vastata?”
“ Ah tead, mis sa nüüd...”
Ei osanud me sõbrannaga just väga edukalt tekkinud olukorda lahendada ja suundusime sujuvalt tantsuplatsile kaasasolevat sõpra otsima.
Ebameeldiv pooltuttav jäi esmalt maha, seejärel tegi paar närvilisemat sammu meieni “ Ja numbri võite üldse ära kustutada!!!!!!!!!!!” tulid poolvihased sõnad ta solvunud huultelt.
Kulla mees, number polnud kunagi salvestatutki. Ja oma libedakeele ja väikeste musklitega võid seda punakleiti seal edasi kätel keerutada.

Hiljem istusime neiudega pimedasse nurka jalga puhkama. Läheneb keskmisest suurema joobeastmega noormees. Teeb paar hädist verbaalset lähenemiskatset, mille järel viitab mu jalale, mis on lauale kontsa demonstreerima visatud, et ma aupaklikult seda liigutaks ja ta istuma pääseks.
“Vabanda, siin pole ruumi” kõlab ükskõikselt mu huulilt, mille peale vaatab noormees mulle otsa, lausub vihaselt “SITU PIHKU PRILL” ja tuigub gravitatsiooniga võideldes minema.

Vaatame sõbrannaga üksteisele otsa ja puhkeme naerma. Mis vägijooki need mehed siin tarbivad ? Ja mis vägilasteks nad klubis end üldse peavad ? Arvavadki, et tulevad kui kuked õrrele istuma ja kanad va tiibadega linnud lendavad nokavahele ? Muudkui passivad tantsuplatsi kõrval pukkides ja nillivad. Silmadega. Ja sina liha keerle. Keerle ja pöörle.

Mul hakkas lõpuks tõesti lihtsalt paha. Füüsiliselt ja vaimselt. Olen ma Paunvere väljanäitusele sattunud või mis, kurat.

Mul ei olegi kokkuvõtteks midagi targemat öelda kui et, sõua, sõua kallis eesti mees. Suund on Sul üks, ja lõuna see pole :)

Veremaitseline põgenemiskatsetus

Võtsin täna kätte, solvusin maailma ning enda peale, viskasin jooksuriided selga,  unustasin torkiva selja ja andsin jalgadele läbi külma valu. Valu tundsid kokkuvõttes pigem kõik muud kohad kui jalad. Külmunud sõrmed, tuikavad kõrvad ning veremaitse suus andisd selgelt mõista, et see üritus on läbikukkunud. Ei aita ka enesepiitsutamine karges külmas probleemide eest põgeneda. 

Sina va loll jookse kui tahad. Jookse peaga pikku puud, 5  kilomeetrit ema juurde või võta ette 42,195 km pikkune maraton. Aga tea, et kui tagasi oled, on Probleemid sind ikka veel ootamas. Need kirvepead lihtsalt ei liigu enne paigast kui nendega tegeleda. 

Nii ma jooksin ja võitlesin iseendaga, et mitte haarata telefoni ja anda käsk see jobu keset kruusateed enne surma koju trasportida. Kuidagi peab ju oma kangust näitama, kui mitte teistele, siis kasvõi iseendale. Ühel hetkel kangutasin päikseloojangusse vaadates isegi pisarat silmanurgast välja. Ka enesehaletsus ei teinud koostööd. 

Pool tundi hiljem astusin sisse koduuksest, maandusin diivanile ja mõtlesin persse, persse ma ise ja persse mu maailm. 

Probleemid potsatasid aga kahjurõõmust käsi plaksutades sinna kõrvale ja jäid ootama mu järgmist lootusetut põgenemiskatset. 

Raskustes peitub võimalus, ütles Einstein. Mina heietan niisama.

Täna on täpselt selline olek, et tahaks päev otsa vaid voodis teki all olla, eirata koerailma akna taga, vaadata mõnusaid sarju, igatseda kättesaamatut, juua 10 tassi teed ja lihtsalt olla, mitte muretseda. Kamin oleks ka taustaks ilus… Ühel päeval ma selle kamina endale veel saan, küll ma saan.

Õnneks iga päev pole morn esmaspäev ja nii oli ülejäänud nädalgi värvilisemates toonides.
Kui nüüd üdini aus olla, siis üleüldse on mu viimaste kuude tujud-olekud olnud keskmiselt rohkem.. muutlikud? Rahulolematus, segadus, teadmatus, suutmatus on vaid mõned sõnad seda kirjeldamaks.
Suvi läks kiirelt. Oli natuke seiklust, natuke pidu, natuke kauaigatsetud kui ka uusi-vanu sõpru. Isegi ilma oli. Siis tuli kibekiirelt peale sügis, üks otsus teise otsa ja vaat et endalegi märkamatult oli mulle paika loksunud Elu.
Vale oleks paraku ka väita, et mu hing ei igatse uuele seiklusele. Ihkab, igatseb ning kuidas veel.  Aga vott, ei saa kõike. Valikute mittetegemine on paigalseis, mida lubada ei saa. Valikuid tuleb teha, ohvreid  tuua, võtta risk ning selle läbi leida pidepunktid, kasvatada iseloomu.
Teha valik.
Anda võimalus.

Juuli, august, september jäid vahele, käes on oktoober-tujudetoober.

Kõige esimese asjana oleks vist aus öelda, et avalikult kirjutamine aka vingumine peaks minu jaoks  täna rangelt keelatud olema. Sest seda ma just nii kohutavalt teha tahan. Vinguda, viriseda, hädaldada, peatäie nutta, siis uuesti halada ja märjata veel paar patja.

Reaalsus on aga see, et kaaskodanike õlal torisemine visaks juba endalgi üle ja otsustasingi kiuste kübermaailma kasuks.

Oleks keegi mulle enne "elu hankimist" öelnud ja meelde tuletanud, et see nii kuradima stressirohke ja tegutsemistnõudev üritus on, siis tead, ma oleks edasi põgenenud ja jooksnud. Ikka päikese, peo ja vabaduse poole.
Aga no kurat, kaua sa põgened vaba laps.

Nii võtsin minagi va julge hunt oma rasvase rinna ja hakkasin uuesti silmitsi seisma Päris Eesti Eluga.
Ikka üks samm edasi ja kaks tagasi. Üliõpilane, aga töötu. Teisepoolega, aga üksi. Avalikult, aga salaja.

Et aga mitte seda Tere Taas Tervitust liiga positiivseks ajada, võtan kätte ning lõpetan siinkohal.
Adjos Mi Amigos, olen elu ja tervise(valetan) juures ja püüan kirjutamisega uuesti sina peale saada.

Jaan õuna, M&M küpsise ja 2 burgeriga

Nii napilt jäin jälle ilma Eesti suve parimast osast. Juba kolmas aasta jutti, mil õlled on jäänud joomata, lihad söömata, lõkkehüppamised hüppamata. Rääkimata kiikedest, varastest hommikutundidest ja mis peamine, sõbrad!!! OoO Sõbrad.
Selle asemel istun mina diivanil, närin õuna ja jälgin kuidas see imeline aka põrguline 8-aastane neiu Mickey Mouse vaadates M&M küpsist järab. Ning nõuab uut topsi piima.  Piima siis piima.
Idülliline Ameerika.
(Siinkohal palun tuletada mulle järjepidevalt meelde, et ma EI taha vabadel nädalavahetustel kodus olla. Sest JAH, mulle meeldib kordki nädalas kaua magada. Ning JAH, ma eeldan, et vaba tähendab lapsedpoleminumureteenjalähenkuhutahan, mitte kogemata-meelega väikeste inimeste kantseldamist. VABA, ma ütlesin)

Nii napilt, nii napilt, sest juba järgmine nädal samal ajal olen tagasi teisel pool lompi, teel koju. Väike peatus Matroškade juures ja pühapäeva lõunaks vaatan taas tõtt Pikkade inimestega.
Aga seekord on kõik teisiti. Sest ma tahan koju tulla :))!!! Ei mingisuguseid Fu*ck U life varastel hommikutundidel lennujaamas, vaid hoopis Terviseks ja Hurraa!

Ahjaa, burgereid sõin enne tõesti 2. Home made ja puha. Süümetunnetki polnud, kas tead. Hommikune jooks ju kattis vähemalt ühe, eks.

Mul on kaitseks vaid öelda, et pilt ja maitse ei ühti...

Reedehommikused heietused

Mõnikord võib aga juhtuda nii, et päeva peab alustama kõndides mööda vihmaseid kodutänavaid.

Kell oli 6 hommikul ja jalutasin tagasi koju, kust olin kümmekond minutit tagasi lahkunud, et tagastada ajutine rendiauto. 

Üksiti jäi teele ka Starbucks. Milline idüll.
Elu Ameerikamaal algab tõepoolest vara.

See eest eile leidsin end googeldamas "how to change a diaper". Lapsehoidja missigune, kas pole. Olin teel hoidma üht pisikest 10-kuust piigat. Tunde hiljem lahkusin  väsinuna rääkimaks iseendaga. "Oi, vaata, karu. Mis värvi karu on? Pruun, jaa. Kas sulle meeldivad karud? Mulle küll meeldivad, aga ükskord väiksena nägin õudusunenägu ühest ja pugesin suurest hirmust kesest ööd emme-issi kaissu. Karu sinna ikka ju järgi ei tule"
Olin suisa tänulik, et mu igapäeva elu ei sisalda väikeseid inimesi, kes veel rääkida ei oska. Aga vähemalt on nad armsad ja neid saab ninnu-nännutada. Kuniks nad jalad alla saavad, sõnad suhu ja kasvatavad sassis juuste asemel sarved.

Üht sellist "devil to be, related by blood" näen juba loetud nädalate pärast.

Kuula head lugu ka.

Me joome viskit, viskit, viskit, ja muretseda on miskit.

Istub viski klaasiga köögi saarel ja mõtleb, kus ta jälle valesti läks.
Milline neist käesoleva aasta kõikidest pööretest oli see kõige valem.
Kas õigetest teeotsadest kihutas mööda sada miili tunnis või hoopis slower vehicles keep right ja vasakule jäid maha sootuks põnevamad ja paremad teeviidad?
Kuigi viimane vasakpööre oligi lihtsalt vale. Lausa seaduseraamatusse kirja pandud. Hindagi peab maksma.

Raadiost laulab keegi, et LIVE ON ja I CAN'T CHANGE EVEN IF I TRIED, EVEN IF I WANTED TO.  Tema laulab küll armastusest samasoo vastu, aga minu isekas enesehaletsus seostab kõike praegu endaga. Lubagem.

Nüüd ütleb teine, et GIRL LET ME LOVE YOU BABY. No tule ja armasta siis. Aga et oleks ka õige asi, eksole.

Ega midagi arukat polegi öelda. Harva on.

Ja klaas on ka põhjatu. Või lõputu ? Või mõlemat korraga.

Elu ikka juhtub igat pidi ja igast otsast.


Aga ema, ära muretse, kõik on ikka hästi.

Ahjaa, IT'S NOT WHAT YOU DONE IT'S ABOUT WHAT YOU DOING.

Noh, hea lohutus, duud !

LETS GO !

Ahhh, las ma keeran nad kõik hoopis kinni.
Kaasaarvatud ka pudelikorgi.

ja ne panimõmm

Nädalavahetusel pidime originaalis telkima minema. Kehva ilma tõttu sai telkimisest pisikese ja hubase maja rentimine. Millest omakorda kujunes välja dominantsete venelaste issil on kaugel-suurel venemaal raha, seega on ka minul raha häärberi rentimine, mille peale meie, issi ei ole võimsa venemaa äriboss ja dollareid pean ise teenima, kaotasime igasuguse isu üritusel osalemisest ja jätsime kogu kupatuse ära.
Siis otsustas aga ilm omakorda kõik vihmad ära jätta ja üllatas päikse ning soojaga. Kiired plaanimuutused ja kuna ma olin autot nagunii juba nädalavahetuseks endale küsinud, otsustasime kõrvalosariiki põgeneda.
Üks igati õnnestunud nädalavahetus, once again.

4s Iphone soovid?

Ma oleks hirmus hea meelega nõus enda (super)hästi hoitud 32gb unlocked preili Õuna maha müüma !  (mitte ainsatki kriimu, kaetud kilega ja igapäevaselt kannab ka korpuse rüüd)

Tekkis huvi?
Noh, kirjuta mulle, päri rohkem informatsiooni, tee pakkumine või küsi hinna numbrit :) !

maaarja_k@hotmail.com

Oogid-Aanid-Eenid ja Mina

Mõni päev tagasi küsis sõbranna Megan, kes on 5 kuud au pair olnud ning ajapikku hakanud mõtlema edasistele plaanidele (ta on alles 18), et kui saaksin ajas tagasi minna, kas teeksin kõik samamoodi ja võtaks koolist nõnda pika vahe reisimiseks. Kas ma kahetsen tehtud otsuseid.

Ühtlasi on see täpselt miski, mille üle olen ma viimsael ajal palju mõelnud.

Keskkoolist on möödas 3 aastat, uskumatu endalegi. Ega muidu vist sellest numbrit ei teeks ja tähele ei paneks, aga sotsiaalmeedia, oo sotsiaalmeedia. Tuletab kurvalt meelde, kuidas aeg annab gaasipedaalile jultumatult talda.

Ükshaaval kerkivad esile rõõmuhõisked järjekordse haridus taseme saavutamisest. Pedagoogid, bioloogid, tehnoloogid, andragoogid, ökoloogid. Üks Oog teise otsa. Isegi Aanid ja Eenidki sekka.

Mina peaks üks nende seas olema.

Peaks. Suhteline mõiste. Võiks?

Ühest küljest tunnen ma end tõepoolest halvasti, et antud hetkeks pole mul olemas haridust, millest ka reaalselt tulevikus asja oleks. Miski, millega ma tahaks tegeleda, millises suunas liikuda jms. Noh, need tavapärased lällutamised.

Mul.pole.haridust. Mul pole veel ette näidata paberit, tunnistust.

Kas see ka tähendab, et mul puudub haritus ?

Ei. Mul on ju ometi midagi muud. Mul on kogemused, silmaring, inimesed, paigad, mälestused.

Kindlasti on ka kõik need koolilõpetajad samamoodi omaette dilemma ette jõudnud. Mis edasi ? Kas see oligi kõik ja nüüd on vaid töö, pere, kodu ? Kas siin lõppebki üks ja algab teine ? Või jätkata kooliteed ja täiendada ennast veelgi ? Ehk hoopis jätta kodu ja minna maailma avastama ? Mida teha ? Mida.Teha.

Samamoodi on ju minulgi jätkuvalt dilemmad ja küsimärgid(no kuigi minu puhul on see juba loomulik seisund. /I'm fckng lost!/). Idee poolest tean, mida tegema pean. Nüüd oleks aeg ka reaalselt sealt alustada, kus teised just lõpetasid. (mis omakorda toob esile muidugi mustmiljonjaüks küsimust/otsuseid, nothing new right).

Aga jällegist on igal heal ka viga ning iga otsus nõuab ohverdust. Selleks ajaks kui mina oma haridusega ühele poole saan, on ka vanusenumber selline, et peale hakkavad pressima jällegist muud elulised tegurid. Samas on asi väga palju kinni ka suhtumises. Lubagem tuua näide: Julgegu ma vaid 30nselt veel vaba, vallaline ja lastetu olla. Eeldatavasti kannaks Eesti ühiskond mind maha kui lootusetut vanatüdrukut...Tõsta nüüd mõte ringi ning oletusel, et mul on selleks vanuseks 2 last, mees, abielu, liisingud, koer ja kass, kannaks Ameerika ühiskond mind hoopis maha for not having fckng life and having kids TOO SOON!! Kelle normidele ja tõekspidamistele siis toetuda?

Ah, polegi mõtet targutada. Kokkuvõttes on üldse nii, et ELU JUHTUB.

Ühe, kahe ja enama sõnaga.

Ma ei kahetse, et olen jätnud kooliga nõnda suure pausi. Olgugi, et mul kripeldab sees väike kadeduse uss ja kriipiv noot, ma ei kahetse. Haridus ei jookse mu eest aastatega ära. Pigem sammub see aina lähemale ja aina selgemalt. Ning see teadmatus, kes ma olen mis ma teen mida teha tahan,(mitte, et mul see veel päriselt täiesti selge oleks) oligi ju üks peamisi põhjuseid, miks ma läksin oma teed.

Ma ei muudaks tehtud otsuseid, sihte ja suundi. Kuidas ma saaksingi?! Milline patt oleks öelda, et ma loobuks kõigest ja kõigist neist, keda/mida viimaste aastatega kohanud olen! Ma julgegu vaid nii öelda ja mind saadetakse kohe kividega põrgusse.

Valesi, rutakaid, mõtlematuid otsusi tuleb alati ette. Neist ei tasu end aga iialt muserdada lasta. Ju nii pidi olema, millegi suurema jaoks olid nad vajalikud ja olulised. Noh, omaette küsimus on, kas neist ka õpitakse... vaid mitteeksisteeriv kõrgeim võim seda teab.

Teile aga, mu armasad haridusega haritud, Palju õnne, jaksu ja tuult tiibadesse ! Maailm on valla ja maailm on suur. Make it happen !