Sunday, July 8, 2012

Täna varasemalt



Kaks nädalat Kentucky pärusmaadel möödus küllaltki kiiresti, õnneks.
Kuidas ma küll ei jõua ära oodata, et saaks üksi magada. Et ma ei ärka keset ööd, sest kellegi jalad taovad mu põski. Et keegi ei siple, ei vähkle, ei tõuse, ei räägi. Ning et keegi ei rööviks mu tekki. Ning et ma ei ärkaks oma “vabadel”(mida tegelt nagu polegi olnud) päevadel kell kuus hommikul, sest keegi kas karjub mööda koridore või räägib liiga valjult või üleüldse unustab, et seal on veel inimesi, kes vajavad oma und kui kala vett. Või noh midagi sellist. Viimane on kusjuures iga IGApäevane teema. Ja mind ajab see nii marru. On see isekus või kasvatus ? No näiteks mina püüan alati arvestada, et minu varajane ärkamine ei pea kõiki teisi äratama. Olla saab ka vaikselt ja teisi segamata. Paraku ei arva nii mu hostema ega ka lapsed. Argghh. No vaadake, ma ei ole just kõige rõõmsam ja seltskondlikum kui keegi mu und kavatseb häirida. Ma VAJAN oma und. Ma olen ju supemagaja, või no olin. Oehh, olin, tõesti olin.(Kodus Bostonis on mu tuba keset maja-all on suurtuba, vastas lastetuba, üleval ema tuba. Ning muidugi jookseb koridor mööda minu seina. Seega kuulen ma igat pisemat krõpsu, sest Ameerika ehitus on ka nagu on eksole, papp siia, papp sinna ja maja ongi valmis.)Oeh, kuidas ma ei jõua ära oodata. Penny näol on vähemalt pisike lootuski seda kõike saada. Mu rahu, vaikus, privaatsus ja uni. Mmm, uni.

Privaatsus ongi vist teine, mida ma nii väga vajan. Üksiolek, privaatsus, vabadus.

Huvitav, kuidas see kõik olema saab kui kodus olen. Kodus Eestis. Kas ma suudan uuesti magama õppida või muutis see aasta ja kopikad mu unerütmi jäädavalt?

Ma võtan endale julgelt ühe nädala, kus ainult magan. Magan nii kaua kui tahan. SSM, või umbes nii.(Kuidas mulle küll ei meeldi lennujaamad, kus peab interneti eest maksma. Ostan ma jee sul 8 dollari eest wifit. No tegelt ükskord ostsin. Siis kui süda tilkus Bahamalt tulles verd)


Ja nii ma istun siin St Louis'e lennujaamas meie teist lendu ootamas, ning virisen ja vingun.



No comments:

Post a Comment