4 ja pool kuud Ameerikas ja ma tegin teoks oma suuuuuuure unistuse- ma sadasin taevast alla, tuiskasin kui vile, lendasin kui lind, olin vaba ja lasin gravitatsioonil oma tööd teha, olin nii õnnelik, et ... no pole lihtsalt sõnu. Ma olin ÕNNELIK! Mu näol laiutas suurim naeratus mis üldse olla saab ja ma tundsin, et elu on ilus ja hea !
Plaan oli paigas juba ammu: Ma teen oma kauaigatsetud langevarjuhüppe see aasta ära.
Pühapäeva hommikul ootas mind telefonis sõnum, et Lisa ja ta sõbrad lähevad hüppama ja kas tahan nendega liituda. Muidugi tahan ! Olin just paar päeva enne seda juba paari kohta kirjutanud ja uurinud hindu jms.
Bookisime hüpped ära ning jäigi vaid oodata laupäeva.
Ja kuidas olekski parem seda suurepärast päeva alustada kui sissemagamisega. Ja veel lausa tund aega ! Pidin ärkama kell 6, et jõuaks ilusti pesus käia, rahulikult hommikust süüa ja end valmis sättida. Suurest väsimusest magasin mõnuga äratused maha(no üldse kohe ei kuulnud neid ju) ja ärkasin alles kell 7 kui käis ekstra kõva meeldetuletus, et ära passi unusta !
Plaan oli kodust startida 7.30. Plaanidel on komme muutuda, väljusime 15 minutit hiljem. Korjasime teised peale ja andsin gaasile talda.
Kohale jõudsime u 10.30. Täitsime dokumendid ära, vaatasime lühikese filmi, läbisime "inforohke" koolituse ja ootasime ja ootasime. Ja ikka veel ootasime ja ootasime. Kokku ootasime u 4 tundi. Sest inimesi oli üsna palju, lennukeid oli u 3-4(kuigi koduleht väidab et 2, mu meelest oli rohkem, võibolla eksin), korraga ühest lennukist sai välja hüppata 2 inimest. Ja lõpuks hüüti meie nimed ja suundusime varustust selga ajama ja sõit võis alata.
Lennuriistaks oli pisike lennuk, kuhu tõepoolest ei mahtunud rohkem inimesi kui 4 + juht.
Istmeid kui selliseid muidugi polnud. Mahtusime kui kilud karpi põrandale istuma. Mina sain koha ukse juures, piloodi kõrval. Päris huvitav oli teda sealt jälgida.
Lendasime 10 000 jalga, mis peaks olema u 3 km. Lennuks kulus u 10 mintsa. Ilm oli suurepärane. Nii selge ja päikseline, vaade oli IMELINE ! Imetlesid ookeani, mille taga kuskil, seal kuskil kaugel on kodu.
Ja oligi aeg, prillid pähe, kinnitus instruktori külge, uks lahti, jalg välja, pea kuklasse, käes trakside külge ja vuhhhhhh, olidki kadunud. Nagu Lisa ütles " One second I was looking that MJ is on the door.. and then.. vhuh, she was gone !"
Ja teate, see polnud üldse see, mis ma olin arvanud. Ma ikka mõtlesin, et sisikond on seljas kinni, kisendan nii kuis jaksab ja mõtlen, et miks, miks ometi ma pean sellist asja tegema. Aga ei, ei ei ! Ma isegi ei kartnud ukse pealt alla vaadata ja sealt välja astuda ja kukkuda ja lennata ja üleüldse, ma ei kartnud ! Ma olin nii ekstaasis! See oli nii äge ! Niii äge ! Ja mul tõesti polnud tunnet, et ma just hetk tagasi hüppasin/kukkusin lennukist, LENNUKIST!, alla. Ma unustasin kõik muu, unustasin oma lötendama näo(olgu,olgu, see tuli taas meelde kui huuled kuradima kuivaks muutusid ja suud oli natuke keeruline kinni hoida), unustasin kui külm seal üleval oli, unustasin, mida ma just hetk tagasi mõtlesin või ütlesin, unustasin mida ma teen, unustasin, et arvatavasti mu sisikond siiski on seljas kinni, unustasin, et see pidi ju hirmus olema, unustasin. Lihtsalt unustasin kõik ja nautisin ! Nautisin täie rinnaga!
Huh, nii raske on seda sõnadesse panna. Aga ühte ma ütlen, see TÕESTI pole nii hull kui inimesed arvavad. Minu seisukoht on nüüd selline, et kui sa julged käia igasugustel lõbustuspargi greizzziässidel atraktsioonidel, ja julged teha neid mini 47 meetriseid vabalangemisi ja mida kõike veel, siis ammugi julged sa langevarjuhüpet teha ! Sest no ausõna, minu meelest oli näiteks see Xtreme Skyflyer ja mõned atraktsioonid hoopis jubedamad. No nagu õudsamad või... nähh, pole head sõna, et te mõistaks, mida ma mõtlen. Aga me Lisaga mõlemad jõudsime ühisele arvamusele selles osas. Ma tean, et see ei tundu üldse loogiline, aga proovi järgi ja sa saad aru, mida ma mõtlen.
47 meetri pealt tunnetad sa seda kiirust ja maalähedust sootuks paremini. Sa tõesti saada aru KUI kiiresti sa kukud või langed.
Aga tee seda 3000 meetri pealt ja tunne on hoopis teine.
Hah, mida ma seletan, seda ei saagi ju kirjeldada, seda peab kogema !
Niisiis, tagasi hüppe juurde. Vabalangemine kestis umbes 30 sekundit, siis avas instruktor varju ja see tõmbas meid vupsti üles ja algas mõnus-sujuv liuglemine. Seejärel andis ta "juhtimise" üle mulle. Hoidsin kahest sangast. Tõmbasid ühest, pöörlesid-keerlesid ühtepidi. Tõmbasid teisest-keerlesid-pöörlesid teistpidi. Niiiiiii lahe !
Siis harjutasime kähku, kuidas maanduda. Pidin oma põlved kokku panema ja jalad sirgelt ette tõstma. Asi selge, liuglesime veel natuke ja oligi aeg jalad päriselt ette tõsta ja tervitada pepuga armast-kallist maad.
See sai tegelt nii ruttu läbi ja ma tõesti unustasin ennast. Praegu tagasi mõeldes ei mäleta ma poolt lendugi.
Aga see kõik- raha, aeg, ootamine, ärevus, masendav saksa keel, mida olen juba 10 aasta varu ette kuulnud(olin ju enamus päevast kurt-tumm, sest oioi, ma ei oska ju saksa keelt ja oioi, seega ei saa ma teist aru ja ei oska ka kaasa rääkida ja üldse oioi, nii viisakas ja armas teist, et te vaid saksakeelt otsustasite rääkida:'), oli seda väärt. Ja ma luban, et juba varsti olen taas pudrukuul ja tuiskan sajaga maa suunas.
Muidugi jäi hinge kraapima ebaõnnestunud pildistamise organiseerimine. Pildipede nagu ma olen, tahtsin ju niiiii väga, et keegi teeks pilte kui ma maa suunas tuiskan. Aga vähemalt otsustasin ma 75(!!, mis kuradima paari minutiline filmilõik maksab nii palju?)(mis oli niigi soodushind) dollari eest video tellida. Saan seal mingisugusedki pildid välja lõigata.
Ja järgmisel hüppel sunnin kedagi vägisi kaasa tulema ja pilte tegema. Sest mina tahan ka selliseid ägedaid pilte, mida ma teistest tegin. Või no vähemalt mina ise arvan, et need on ägedad.(ja et te ei arvaks, et olen mingi egobuust, siis ma ei pea silmas just
minu loomingut/kaadreid/oskusi vaid selliseid pilte üldiselt, nad on oma
olemuselt ägedad!)
Rohkem sõnu polegi vaja. Sest neid õigeid selle tunde ja elamuse kirjeldamiseks polegi olemas !
Vaata pilte ja ole rõõmus ja mine ning tuiska sinagi!
Maandumisplats oli täpselt ootamis telgi kõrval.
Seal majakeses said jalga oma püksad ja selga rihmad.
Let's start my video ! See siis oligi minu instruktor. Kõige noorem neist kui ma ei eksi.
Lisa
DONE !
