Farmi tee ei otsa saa

Hall argipäev on toonud vaheldust uute liikumistega.
Üks koma kaks neidu on lahkunud, neli punkt neli uut on asemele tulnud. Nende seas ka üks eestlane.
Ka meie majakaaslane on lännu, mis jättis meid, kolme eestlast, kuninglikku üksindusse. Kurta ei saa.

Eile sadasid Eesti poisid ootamatult majja ja salajane pidu/lärm kestis varaste hommikutundideni.
Lärmav naaber, kadunud telefon ja eestlatele tüüpiline "joon end lambaks, seaks voi lõviks" oli teemas.

Täna käisime aga K.ga ( üks poistest) Kose ääres ujumas ning ühtlasi jälgisime, kuidas õnnetusse sattunud meest sealt kopteriga päästeti.

Tõmbasin telefoni bloggeri äppi ja harjutan end sellega blogima.
Sest va arvuti ja netiga on nagu on ning ehk annab see mulle ka üksiti indu natuke aktiivsem olema.
Kuigi ega see ikka see õige pole.


Homme või ülehomme saame kõige eelduste kohaselt a) kinga b) surma, sest nooremat ülemust pole tööl ning vana-kuri itaallane on ärga ja kontrolli täis.
Kui selle ka üle elame, oleme ühed tõsised Eesti naised ikka küll ma ütlen !


Vähem juttu ja natuke pilte meie senisest Ozzimaa elust.

Unustasime!

Just selline vahva sõbrapäeva pilt-tervitus alustas mu tänast hommikut.

"Mairi, kas täna on tegelt ka sõbrapäev?!"
"On vist jah..."


Nii unustusse pole see päev veel varem jäänud.

Oh well.

Olge armsad, mu kauged ja lähedased !

Testing testing 123

Kas ma lõpuks ometi uuendasin oma blogi Google + et saaks ka mõned pildid jagada ?
Jah

Ja see on mu test postitus.

Pildist endast hiljem ;)

It's getting hot in here, so .....

Tundub, et vihmahooaeg sai selleks korraks läbi ja päike, mis pärast vihma välja tuli, on sootuks kuumem ja tapvam. Nii ei taha temperatuur ilmateate sõnul alla 30 enam üldse langeda. Ikka tõusuteel.

Vihmaga oli samas ikka päris julm basiilikut korjata. Kõik riided olid ligumärjad(kaasaarvatud pesu!!) ning põld oli vaid üks mudakäkk. Ja muidugi fakt, et meil polnud enam mitte midagi selga panna, sest a) riided olid märjad b) riided olid mustad. Ning ette võtta meil nende kahe fakti vastu polnud midagi. Sest ühtlasi otsustas ka meie pesumasin, et aitab küll ja lõpetas töötamise. Või noh, tegelt ju töötab, aga uputab. Nii uputas too meil kogu pesuruumi üle.
Ja mõte, et kuivatada märgu riideid... unistus. Sellise ilmaga ei kuivanud ka toas miski.

Samas mulle vihm hirmsat moodi meeldib. See on nagu põhjendus mitte millegagi tegelemiseks. Olla laisk, olla voodis. Mmmm.  Sest vihma ju sajab.  VIHM ! Mõnus.

Üldiselt on tööga kehvad lood. Paljud farmid töötavad minimaalsel võimsusel, osad on üldse  tegevuse lõpetanud.
Ka meie päevad on enamjaolt poolikud, ning needki vahelduvad töötutega.
Nagu ka täna. Suurte üleujutuste tõttu, mis Brisbanes aset leiavad, olid maas Telstra mobiililiinid ja puudus igasugune kommunikatsioon. Sellega seoses tekkisid omakorda probleemid basiiliku trasportimisega. Nii oligi esmaspäeval laos tagasi laupäevane tellimus ja sihtpunkti Sydnysse see tol päeval ei jõudnudki. Noh, et keerulist mitte rohkem keerulisemaks ajada, basiilikut oli ülearu ja meil juurde polnud mõtet toota. Olge lahked, vaba päev.
Naabrimees pakkus välja, et saame temaga Cairnsi minna kui soovi on. Nii me siis käisime ja higistasime seal 36c kuumuses, mida Cairns pakub. Olgu, tegelt tuiasime kaubanduskeskuses ringi ja raiskasime raha. Kes rohkem, kes vähem. Kes mitte sentigi.

Ja jätkuvalt on palav.
Ja igav.

Oh ja muideks, oleme juba 2 kuud siin farmis elanud-olnud-töötanud.
2 down, 1 to go !

 Cheers, mate !

Las kallab

14. jaanuar aka sünnipäev möödus üsna rahulikult. Hommikul marssisid mu “elukaaslased” koogi, kingi, õhuballide ja lauluga tuppa ning tervitasid mind algava päeva puhul. Tööl oli pikk päev, seega õhtuks olid kõik väsinud ja suuri pidustusi ei toimunud. Küll aga tegima makaronisalatit, jõime shotte ja sõime kooki. Ülemusel ja laokaaslastel polnud mu tähtpäevast aimugi (v.a vanem ülemus, sest ta viis meid eelmine päev linna süüa ostma). Kui see saladus tänu mu armstale eestlastele paar päeva hiljem välja tuli, üllatas ülemuse naine mind töö juures tordi ja lauluga. Väga armas temast. Ta olevat ennast halvasti tundnud, et ma sellest sõnagi ei mainunud, sest mõned nädalad varem meisterdasin ta sünnipäevaks pisikese koogikese, millega üllatasin teda hommikuse smoko ajal.

See oli seni mu pikim sünnipäev. Algas siin, Austraalias ja lõppes Ameerika idakaldal.

Muud erilist farmis toimunud polegi. Alanud on mingisugune vihmahooaeg, niiet väljas kallab-kallab-kallab.

Ahjaa, kaks tüdrukut, kes tulid mõned nädalad tagasi, sakslased, said kinga. Liiga aeglased teised. Üksiti tulid täna juba uued peale.

Täna nägin õues kahte papakoid jalutamas, elukaaslasi jättis külmaks, mind tegi elevaks. Papakoid siiski!

Lisaks kõigile tavapärastele neljajalgsetele, kellega me elamist jagama, on ka konnad tuppa haknud kippuma. Nii jäi vaesel Saksal vetsus kiljumisega hädagi pooleli, mul aga tuli omajagu naermisest püksi.

Mõned minutid hiljem kiljus miss Saksa juba oma toast. Järgmine limane võrukael.

Ja vihma ikka veel kallab.

No las ta siis kallab.

Kes ei tööta, see ei söö

Tüdrukud küpsetavad köögis mulle homseks kooki(minu suurel ning ainsal nõudmisel) ja mind käsutati magamistuppa kuldsesse üksindusse.

Mõtlesin, et ongi hea võimalus teile meie tööst rääkida.

Niisiis. Farmis on võimalik kahte sorti tööd teha.

Field Girls. Ehk siis korjajad. Kõik on iseenesest tegelt väga lihtne. Töö algab kell 7 hommikul. Viis minutit enne seda saavad kõik lao juures kokku ja edasi stardidakse ühe-kahe autoga põllule(mis asub tegelt vaid mõne minuti kaugusel).

Kätte torkad kummikindad, näpuümber kummid, millega punte kinni vihud. Kõhule seod ka koti, kuhu taskusse topid veel hunniku kumme ja mõned tagavara kindad.

Põllul on masin, kus umbes 8-10 kohta. Enamus tüdrukuid saavad istuma, mõned vaesekesed peavad masina tagant korjama.

Nagu ma juba ütlesin, on töö kerge. Istud liikuval masinal(mis oli kunagi tegelt hoopis tubaka korjamis masin), korjad oma vaolt basiilikut ja sead need puntidesse. Väikesed pundid on umbes 80 grammi ja suured 120 grammi. Kaalumine käib umbes käe järgi. Teed pundi valmis, paned kummiga kinni, viskad kasti ja alustad uut. Ning nii päev otsa. Koos korjajatega on põllul ka vanem ülemus. Paks, kuri, virisev ja vanduv itaallane, kelle vingumine ja karjumine teeb oleku aeg-ajalt üsna ärevaks.

Päeva jooksul on kaks pausi ja lõuna. Pausid on Aussimaal smokod. Esimene smoko on kell 9. Pausi ajal saab juua teed või kohvi, mille üks tüdrukutest valmistab. Küpsist saab ka ! Puhkust on 10 minutit ning seejärel jätkub töö. Lõuna on kell 12, tund aega. Selleks sõidedakse koju ja viis minutit enne tööd saadakse jälle lao juures kokku. Teine smoko on kell 3, jällegist tee-kohvi-küpsis kümneks minutiks ning töö võib jätkuda.

Mõned tüdrukud saadedakse aga shedi ehk lattu tööle. Nii on minustki saanud sealne töötaja. Õnn või õnnetus, kuidas võtta.

Shedi töö on stressirohkem, kiirus on oluline ning teha tuleb mitmeid erinevaid asju. Samas möödub ka aeg rutem.

Päev algab nagu teistelgi kell 7. Esmalt tuleb teha erinevaid ettevalmistusi pakkimiseks. Näiteks kaste teha. Väikestele kastidele tuleb mustad prügikotid sisse toppida ja nõnda neid virna laduda. Suured tuleb esmalt ära tembeldada vastavalt tellijale ja seejärel kokku voltida. Kaste peab päevas ikka omajagu vorpima. Hea, et und neist kastidest ei näe.

Lisaks on vaja ühe poeketi kiledele kuupäevi külge kleepida ja veel nipet-näpet, et pakkimine hiljem sujuvalt edeneks.

Mingi hetk hakkab basiilik põllult sisse tulema(selleks on eraldi töötaja, ainus mees kusjuures, kes autoga põllu ja lao vahet sõidab ja basiilikut toob) ning sealt algabki edasi-tagasi jooksmine. Basiilik on vaja lõikurisse toppida, sealt veereb see vette ning seejärel topid nad korvi, pistad pesumasinataolisse masinasse, mis suurema vee välja “peksab”. Sealt edasi peab need suurte trollide(sellised suuured rauast käsikärud , millel on üks ratas ja käepidemed ) peale laduma, 120 punti ühele. Sealt edasi tassid trolley puhurite alla, kus basiilik lõplikult kuivab ning edasi juba külmruumi, et taim maha jahtuks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti. Suurte puntidega on natuke lihtsam. Suured käivad vaid lõikuri alt läbi(kus siis varred lühemaks ja ühtlaseks lõigatakse) ja sealt otse trollile ning kohe külmruumi.

Kui esimesed alused on külmad, hakkab pihta pakkimine. Esmalt topid pundid kiledesse, siis laod kasti ja olenevalt transpordiviisist peab kastid omavahel kinni teipima või siis kohe euroalusele laduma. Lisaks nõuab üks poekett kinni teibitud kilesid, sel juhul on enne kasti toppimist veel vaja kõik kiled pealt kinni teipida. Kõige tüütum tegevus üldse kogu selle pakkimise juures!

Ja vot nii pakitakse tuhandeid punte päevas. Tööpäeva pikkus oleneb alati tellimustest. Kõik päevad on erinevad.

Üks tüdruk(loe mina) hoolitseb ka smokode eest. Põllusmoko peab valmis tegema(loe tassid pesema, küpsised karpi, tsekkima, et piisavalt kohvi, teed ja suhkurt on ning termosesse kuuma vee laskma) u 15 minutit enne pausi ning selle põllule autojuhiga saatma. ( Kogu see kupatus on ühes kastis) Seejärel valmistama laotöötajate joogid ja need köögist välja tassima ja smokot kuulutama).

Laos peab alati busy busy näima/olema. Kui midagi teha pole, peab leidma midagi teha. Nii olemegi viimasel ajal näiteks koristanud ja kraaminud ja topelt ettevalmistusi teinud.

Shedi tööpäevad on tavaliselt pikemad kui korjajatel.

Kui põllul on tavaliselt vähemalt 8 inimest, siis laos on meid enamuselt 3. Üks kohalik neiu, mina ja noorema ülemuse naine.(Et segadust vältida. Meil on pm 2 ülemust. Too vanem ja kurjem, ning tema poeg, kes tasapisi võtab firmat üle) Varem oli veel üks tüdrukutest koguaeg laos, aga kuna viimasel ajal pole tellimusi nii palju, saab ka kolmekesi hakkama. Või isegi kahekesi. Ja isegi üksi! Ehk siis. Kui tellimusi vähe ning põllutüdrukutel jääb tempost puudu, saadedakse ka mind natukeseks appi korjama. Pärast korjamist lippan aga tagasi lattu ja toimetan seal edasi. Vahest on aga vastupidi. Kui meil jääb kätest puudu, kutsume põllult kellegi lattu appi.(enamasti on selleks Maris)

Või nagu laupäeval! Olin laos täiesti üksipäini. Millegi pärast ei olnud ei kohalikku ega ka bossi naist tööl. Minu õnneks olid tüdrukud põllul aeglased ja sain hakkama küll. Pärast põllu lõpetamist palusin Marise appi, et saaks viimase kärud kiiremini pakitud.

Kumb töö siis ikkagi parem on ? Kuidas võtta. Ühest küljest ladu, sest aeg möödub kiiresti, teed erinevaid asju ja istumise asemel oled pidevas liikumises. Rääkimata sellest päikesest ja kuumusest, mis põllul kimbutab. Või hoopis vihm!!!

Teisalt aga põld. Sa teedki seda üht kindlat asja ja vastutad vaid selle eest, et pundid oleks ilusad ja õiges mõõdus(mis pole aga kunagi nii! KÕIK pundid on nii erinevas kaalus ja mõõdus. Kõigil on oma “käekiri”)Noh, kiire pead ka olema. Ei mingit uimerdamist.

Kui poleks veel seda kurja itaallast, oleks korjamine lausa lust!!!

Vot nii kulgevad siis meie tööpäevad. Tööpäevad, mis pole kunagi vennad. Ühel päeval on tööd paariks tunniks, teisel aga kümneks.

Aga töö teeb ju ahvist inimese ja päike Mairist neegri !

Aasta 2012

Maailmalõpu aasta. Mis aga tulemata jäi, oli see samune lõpp. Kõige lõpp.

Teisi lõppe oli, käpu täis ja erinevaid.

Jalgealt käisid läbi suured ja väiksed maad. Ühest maailmaotsast sai teine. Vahepeatusega väike ja kodune Eesti.

Kuhu iganes, millal iganes, suund oli üks-idast itta.

Ei oska kuidagi 2012 kokku võtta. See oli õnn ja õnnetus käsikäes. Liikusin, leidsin ja avastasin. Õppisin.

Minust sai tädi. Tädi maailmaarmsale inglinäoga poisile, kes vapralt kasvab tuhandete ja tuhandete kilomeetirte kaugusel.

Oma sünnipäeva hakkasin jagama ühe teise pisikese poisipõnniga, kes saabki juba kohe kohe aastaseks.

Elektroonikamaailmas astusin Õuna usku.

Maha sai peetud parimad peod ja üheõhtu seiklused lemmiklinnas Bostonis. Eesotsas minu “täisealiseks” saamine. (ühtlasi oligi see alguspunkt, kust alguse said kõik need teised)

Tutvusin Miki ja Minniga.

Avastasin, et minus peab voolama tilk Mehhiko verd, kuidas muidu seletada seda kirjeldamatut kihka Corona ja Mehhiklaste vastu.

Lisaks Mehhikole tekitab minus erilisi tundeid Iirimaa ja selle asukad. Rääkimata esimesest St Patty pidustustest. Hoi!

Ameerika baarid, eesotasa Bostoni omad, leidsid peopaikade topis auväärse esimese koha.

Mu LEMMIKUTElist sai möödunud aastaga tugeva täienduse. Lemmikõlu sai juba mainitud, lemmikbaarid samuti. Ka lemmikrahvused on puust ja punasest selgeks tehtud. Lisaks lemmikjalanõud(igavikulised valged kummikud ja punased kontsad), lemmiktoit, lemmiklinn, lemmikbänd, lemmik...

Ma nägin-kuulasin-tundsin-laulsin Mumford &Sons'e !!!

Minust sai mägede armastaja.

Õhukilometraaš ületas maa oma. Lennukid on teised autod.

Avastasin tünnisauna võlud ja mõnud.

Tutvusin basiiliku ja selle majandamisega.

Õppisin elama koos sipelgate, gekode ja prussakatega.

Elu kohvris on üks peamisi tunnuseid läbisaavale aastale.

Aasta tagasi istusin New Yorgis Brooklyne kortermajas, kirjutasin ja võtsin kokku aastat 2011.

Keset elu ja melu.

Aasta hiljem istun Austraalias Basiilikufarmis. Lume asemel on lõõmav päike ning puhkuse asemel töö.

Keset tühjust ja ...tühjust.

Sarnaselt eelmise aastale on ka seekord uue aasta ees küsimärk.

Kuhu lähen, kuhu jään. Mida teen. Kindlaid paiku, sihte ja suunde pole ma tänini paika panna suutnud. Üks on kindel, otsimist ma ei jäta. Otsida tuleb, siis on lootust leida.

Katsetada, üritada, põruda ja veelkord proovida.

Leian selle, mida otsin. Aga mida otsin?

Töine Ozzimaa jõul

Pühapäeval rentisime auto(tegelt küll bussi) ja trippisime mööda kohalikke vaatamisväärsusi ringi. Käisime esimest korda vihmametsas ja seal paiknevat koske uudistamas.

Tahtsime veel teistki koske kaema minna, aga kruusateele sattudes avastasime, et rendiautoga pole lubatud antud teel sõita ja nii me suurest hirmust trahvi kartes otsa ringi pöörasimegi.

Muidu oli selline vahva väike seiklus. Esimest korda vasakulpool paremas roolis ja 10 inimese bussiga. Mis muideks ei vedanud meid ühestki mäest korralikult üles. No ei ole normaalne, et iga piseimagi künka peale ähvardab valge ratsu otsad anda ja autorong selja taga annab välja Kevadkruiisi mõõtmed.

Raske jalaga Eesti neiud nagu me roolis olime, jõudsime elusalt ja tervelt siiski koju.

Töölt saime vabaks vaid 25nda, mil kohalike jaoks püha.

Siinkohal pean ära mainima(olete te tähele pannud, et see on mu lemmiklause?), et sellele eelneva nädala olime kui oravad rattas ning võtsime töö jaoks unetunde võlgu. Muidugi härra Farmer, muidugi tahame me töötada hommikuil kella 7st kella poole kümmneni õhtul, meeleldi! Nii tiksuski praktiliselt viie päevaga 60 töötundi. Vabaks lubatud laupäevast sai hommikul kella seitsmene Farmeri Härra ukse taga, et vaja on täita siiski veel üks tellimus ja tööd jagub mõneks tunniks. Paistes silmad, sinikates jalad ja liikuda keelduvad liigesed.

Unevõlg sai õnneks siiski nädalavahetusega tasa, laupäeval pärast tööd kostis majast vaid rahvusvaheline norinakoor. Nii see päev kadus, viie paiku õhtul ärkasime üles, sõime ja kerisime tagasi tuttu. UneMati polnud kitsi.

Tulles aga tagasi jõulude juurde.

24ndal pärast tööd küpsetasime ühiselt küpsiseid ja hiljem katsime laua jõuluõhtusöögiga-kartul, hapukapsas, liha. See vist oligi see ainuke hetk, mil peale tikkus kõige lähedasem tunne jõulule.

Ainult et Jõulivana otsustas tulemata jätta. Kingitustest, nii suurtest kui väikesest, jäime ilma.

25ndal läksime Poikade farmi, kus peeti maha üks korralikumatsorti jõuluveesõda. Ligunes kõik mis liguneda andis.

Pärast seda saime veel natuke süüa-juua ja jõul tahtiski otsad kokku tõmmata.

Juba 26ndast olime taas töölainel ja rügamas tunde järgmise pidustuse nimel-aastavahetus!

2013 võtame vastu Cairnsis. Esimene jaanuar on töölt vaba, seega rendime taas auto ja anname pärast aasta viimast tööpäeva gaasile talda ja kimame kahte kolmeks vahetama.

Seekordseks sõiduvahendisk saab eeldatavasti siiski auto ja kätt/jalga saab ka proovida neiu Mairi.

Seda unustasin ju ka üldse mainida, et ma ei tööta enam põllul basiilikut korjates. Olen nüüd lao toimkonnas, võttes vastu põllult tulevat basiilikut, seda pestes, pakkides ja tehes selle juurde kuuluvaid kõiksugu muid toimingud. Aga sellest võiks üldsegi eraldi postituse teha.

Peamine on see, et istumisest sai jooksmine ja ma ootan huviga, kas ka kaalunumber otsustab teistpidise suuna võtta.

Lõpetuseks loodan, et Teil kõigil oli meeldiv ja rahulik jõuluaeg ning üleüldse kõik oli ilus ja hea, eksole.

Ole Pai.

12.12.12

Järjekordne töötu kolmapäev. Homme on kuu aega Austraalias oldud.

Nii igav on, et isegi tuduriideid ei viitsi seljast võtta. Maris on omandanud koristaja staatuse ja käib mööda elamist harja/mopiga ringi. Kes koristab igavusest, kes sööb. Kes magab.

Üldiselt on elu nende kahe M'iga üsna lust. Mina kokkan/majandan toidupoolega, Maris on koristaja Kata ja Mairi, no ta on lihtsalt ilus kübermaanik(on see üldse sõna?). Isegi meie majakaaslased ütlesid, et meiega on kuidagi lihtne elada.

“Mida eestlased söövad?”

“Kartul ja liha”

No tegelt sööme me siin kõike. Suurimad perelemmikud on õun beanutbutteriga, TimTamid, vahukoor...Et siis magusast vaid toitumegi? No tuleb tunnistada, et seda läheb siin ikka omajagu(Maris väljaarvatud). Näiteks kulub mul nädala magusavarule rohkem raha kui nädala toiduvarule. Aga jah, Mairi sõnul toitub ta siin paremini/rohkem kui kodus. Niiet muret, et me nälgas oleksime, pole.(Ja siis ma vingun, et kilosid on ülearu, eksole)

Toidust rääkides, hostelites saime selgeks, et seljakotirändurite lemmikud on nuudlid, tuunikala, purgioad, muna, 1 dollarine sai, makaronid ja tomatipasta. Miks? Sest neid saab soodsalt kätte ja piisavalt toitvad on ka.

Samas oli märgata ka tegelasi, kes antud eluviisi juba pikemalt harrastanud ja nõnda ka menüüd veidi peenustanud.

Toit toiduks.

//Pool päeva hiljem//

Käisime igavusest jõe/oja juures. Sinna saamiseks pidime läbima mingid kohutavad rägastikud ja kaasas kandma “ussirelva”(mis kujutas endast tegelt vaid rauast ora, mille mangopuude juurest kaasa haarasime). Üksiti nägi Mairi oma esimest madu. Ta muidugi võttis seda kuidagi kahtalse rahuga. “ Madu oli seal, roheline, umbes nii pikk, supsas minema”

Tagasiteel kutsus farmer meid tasuta mangosid võtma ja soovitas all ettevaatlik olla, sest seal elavat krokodill(id). Panime küsimärgi alla, kas sinna enam naasemegi.

Mangod on vähemalt head.

Koju tulles vaatasime filmi ja nii see vaba kolmapäev läbi saigi. Homme loodetavasti ikka tööle palganumbreid teenima. Süüa on ju vaja osta.

 Olge ilusad.

Seinad on radikad

Higi tilgub, päike kõrvetab ja külmast õhust ei näe enam undki.

Õuna termomeeter ütleb, et õues on 35 kraadi sooja ja jõuludeks on temperatuur veelgi enam laes.

Kõik on kuum. Alustades õhust ja veest, lõpetades telefoni ja arvutiga. Vahepeale mahub isegi voodipesu ja toaseinad. Ootan juba huviga millal Perekond Õun mingeid ohusõnumeid saatma hakkab.

Selle kuumuse teeb omakurda kehvaks niiskus. Nagu nähtamatu vihm.

Oleme nüüdseks 2 nädalat tööl käinud ja esimesed palgatki pangakontole tiksunud. Või no kui päris täpne olla, siis saame oma palga hoopiski tsekiga ja peame ise selle panka toimetama. Ning see protseduur võtab veel omakorda 3 päeva aega. Austraalia ja ta bürokraatia.

Töö poolelt on kõik endine. Hetkel on farmil küll raskemad ajad, tellimusi vist pole, basiilik on vana ning uued põllud pole veel valmis. Mõni päev oli lausa täiesti töötu, siis pandi meid hoopis uusi põlde rohima. Iseenesest üsna lihtne, sest istume ikkagi liikuva masina peal, aga selg ja kael hakkab valutama. Vähemalt aeg möödus kiirsti ja töötunnid tulid kiirelt.

Üks uus neiu tuli ka juurde. Eestlane. Teadsime teda tegelt juba Cairnsist.

Üks lahkus ka. Nii see seltskond siin vahetub. Järgmine nv lähevad veel 2 minema ning sellest järgneval veel 1. Eks siis on uusi nägusid oodata, sest nagu ülemus ütles, on nädala pärast tööd palju ja päevad 12 tunnised.

Vahepeal oleme 2 korda Mareebasse hääletada jõudnud(mis on kusjuures ebaseaduslik), korra poisse ananassifarmis külastanud ja... muud vist polegi teinud. Sest siin polegi ju midagi teha.

Piltide asja pole ma veel jätkuvalt välja nuputanud, sest internetiga on kitsas ja need vähesed megabitid mis telefoniga on, kuluvad kui viivu. Kahtlasel kombel eriti veel mul.

Ega muud midagi. Igavleme siis edasi sel kuumal teisel advendil keset tühjust.

Muideks, see istuv töö ja igavlevad vabad päevad mõjuvad kaalunumbrile üsna masendavalt, sest muud pole teha kui süüa. Ja süüa me, eestlased, siin armastame. Niiet mu Ameerikas kaotatud kilod on kiired tagasi tulema.

Cheers !