Error error

Jätkuvalt üritan nuputada blogile paremat olemist.
Mulle tundub, et see reisimiseteema pole enam See. Ma küll käin ja olen, aga  leht võiks olla ju üks.Üks ja kulgev. No selles mõttes, et Au pairiks hakates tegin paugust uue blogi. Jätsin vana sinna ja alustasin uuesti. Nüüd aga mõtlen, et jah, ma võin ju käia ja rännata, aga miks peaks see olema erineval aadressil, teise nimega.
Ma pole kunagi kirjutanud ekstra teistele, kellegile uudistamiseks, populaarsuseks vms.

Ma kirjutan iseendale. Mina olengi iseenda suurim fänn! Ausalt ! Vahest käin ja loen ning mõtlen, ohh, kas mina tegelt ka kirjutasin nii. (Noh seda juhtub kordadel mil tunnengi, et sõnad said ritta hästi ja keegi ei kiida, ei peagi kiitma. Ise kiidan. Endal on rahulolu.)

Ma kirjutan iseendale, et kunagi oleks hea lugeda ja meenutada. Sest mu mälu veab alt. Unustab.

Nii ma siis mõtlen, kas panna aadressile uus nimi, vahetada lihtsalt pealkiri ära või mida?

Ja mis?

Täidab Kõhtu: Hommikusalat

Salatid on igapäevaselt mu lemmikud.
Niiet miks mitte muuta ka hommikusöök üheks mõnusaks ja tervislikuks salatiks! Ma garanteerin, see on imelihtne, imemaitsev ja üleüldse imeline !

Põhikomponentideks on miskit rohelist(mina olen kasutanud rukolat, salatisegu v jääsalatit), tomat, paprikas, viil röstsaia(röstitult), omlett kahest munast(klopi munad lahti, maitsesta ja prae), sink(või muu laadne)(praetud), suts sidrunimahla, sool, pipar.
Lisaks võid panna mida iganes kapis leidub. Avokaado, ananass, juust, õun- lase fantaasial lennata.
Tükelda komponendid mõnusateks ribadeks, maitsesta soola-pipra ning sidruniga ja Head isu !

Miks ma tagasi Ameerikas olen

Ehk oleks viimane aeg seletada mismoodi ma siis lõpuks Ameerikasse tagasi sattusin.
No ega siin suurt seletada polegi ju.

Olen tagasi Bostonis, tagasi oma pere juures. Ei, ma ei ole uuesti au pair. Ei, ma ei õpi. Ei, ei juhtunud ka midagi dramaatilist ega katastroofilist. Ja ei, niisama ma ka ei logele.
Juhtus hoopis, et eelmise au pairiga ei olnud siiski hea klapp ja nad lasid tal minna. Uus lapsehoidja on ka leitud, aga saabub alles paari kuu pärast.
See kuidas sellest august sai just minu tagasitulek on meile endalegi veel arusaamatu. Järsku tekkis õhku küsimus, võimalus, vajadus, pakkumine, ekstaas ja loetud päevadega potsatas mu emailile lennupiletite broneering.

Ma olin kindel, et ilma igasuguste küsimusteta olen valmis neid aitama. Nad pole mu jaoks pelgalt "host pere" ega endine töö, kogemus.
Noh jah, muidugi oli hetki, mil peale kiskus kahtlus, kas teen ikka õigesti ning kas see polnud ikka liiga rutakas ja läbimõtlemata otsus. Kas tõttan appi teistele, jättes enda vajadused, plaanid ja unistused tahaplaanile ? Või võtta seda lihtsalt kui sülle potsatanud võimalust, mida igapäev ei juhtu. Haarata võimalusest, "go with the flow".
Kokkuvõttes tuli see ootamatus õigel ajal. Farmi elu kees rohkem kui üle ja oli nagunii vaid aja küsimus, millal uus suund ette võtta. Uus suund oleks küll siiski Austraalia pinnal olnud, aga mis see teisele poole maakera ikka ära sõita pole, eks ?!

Päris najlakas või kummaline, ei teagi mida öelda, oli kuulda tagantjärgi seda kerget kriitika ja targutamis valangut, mida ma oma kolimisega kaela sain. Küll oli üks tark ja teine veelgi targem, et see oli õige otsus ja mis elu see farm ning Austraalia üldse oli.
Kuidas inimesed ikka teavad mis mulle parem on, mis otsused õiged.
Vait ollakse vaid niikaua kuni kriitikaks pole rohelist tuld antud. Tee see samm ja kuuled, mis mõtteid maailm tegelt mõlgutab.
Noh, mis seal ikka. Tagantjärgi ollakse ja julgetakse ikka targad olla. Pole mõtet end sellest kõigest häirida lasta.


Igatahes, siin ma siis olen. Olen külas ja vastavalt vajadusele aitan laste ja muude toimetustega.
Juuni lõpus lendan tagasi koju Eestisse ja sealt edasi.. noh sealt edasi vaatab jälle mis elu toob, eks.
Ning ühes võib kindel olla, elu toob ja toodab.
Sina vaid ela.

Lõpetuseks Teile pilt mu eilsest outfitist Bostoni vihmasesse õhtusse. Käisin tuttavaga õhtust söömas.

(Näed siis, ma ei vedanudki kummikuid ilmaasjata Austraaliasse kaasa. Foresight ?) 

Kummituslinn Boston

Eeldavasti on ka Eesti enamvähem kursis Bostonis toimuvaga.

Mul pole väga sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub. 

Siinkohal saan olla vaid tänulik, et meie oleme linnast see nädal eemal ja jälgime olukorda uudiste vahendusel.

Kui õudne oli ärgata täna hommikul, avastada meedia vahendusel, et kogu see praegune möll käib praktiliselt meie külje all. Ümber nurga. Meist vaid jalutuse kaugusel.

(Kiire ülevaade:Kaks kahtlusalust, kes korraldasid maratoni pommitamise, eile õhtul sai politsei neile jälile, poerööv, pommid, tulistamine, üks kahtlusalustest sai surma, teine põgenes ja nüüd on kogu linn suletud, kõik koolid, transport, KÕIK on suletud. Inimesed on palutud jääma kodusteks, lukustama uksed, olema ettevaatlikud. Tänavad on tühjad, tuhanded politseid, FBI, SWAP ja muud säärased üksused on liikvel otsimaks seda 19 aastast noormeest, kes varjab end eeldavasti kusagil Watertownis. Politsei käib ukselt uksele, leidmaks seda meest.)

Vaatan telekast kogu seda möllu. See tänav, mida nad pildis praegu näitavad ja kus peamine oht on, on tänav mida ma sõidan kogu aeg. Nädalas mitmeid kordi. Ma ei tea, see on nii rändom vaadata kõike seda telekast.

Siinkohal aitäh kõikidele Teile, kes kirjutasid ja muretsesid. 

Meie liigume Bostonisse tagasi pühapäeval. Loodetavasti on olukord selleks ajaks rahunenud.

Olukord on tõsine. Ja uskumatu.

Stay strong, Boston.

Uus hingamine

Mõtlesin, et aeg oleks blogi väljanägemist uuendada. Või selle olekut, sisu.. No ühesõnaga  ei tea ma veel isegi mida siis täpselt.

Siinkohal hoiatan, vabandan, kui järgneva tähtajatu perioodi jooksul on remont alles pooleli.

Error, error.

Karma is a bitch and its after me

Just nii ma praegu arvangi.

Esmalt suutsin ma esmaspäeval parkimisega autol ühe tule ära lõhkuda ja kerge kriimustuse tekitada.
"Please don't shoot me, i'm beautiful" jõudis J ja M telefoni sõnum pildiga.

Täna otsustas pesumasin, et lõpetab poole pesu pealt muga koostöö ja paneb mind käsitsi vannis riideid pesema/loputama.
Ning just kiuste pidid need olema teksad. Ning just kiuste olid pesus ka mu enda kaks paari (ainukesed kaks). Ning just kiuste oli vaja mul neid paari tunni pärast kanda.
Nii ma seal vanni kõrval istusin ja loputasin. Ise üleni märg, teksadest sinist vett välja uhades ja karmat kirudes.
Jumalale tänud Ameeriklaste mugavuse eest, et vähemalt kuivati otsustas karmaga mitte liitu minna.

M'i telefoni saabus  sõnum "I have a sense of feeling that karma is a bitch and its after me. Washing machine stopped working. Whats next ?"

Tund aega hiljem läksin telefon käes masina kõrvale, et helistada riketesse.  Otsustasin veel ühe võimaluse anda ja pusida,susida. On/off  paus/start. Üha uuesti ja uuesti.
Kae imet. Masin lasi ise veel välja ja oli lootust, et karmaga on leping tühistatud. Seadsin ta tühjalt ennast pesema ja seni toimib. Järgmiseks tuleb katsetus ka reaalselt mingi hilp pesta.
Võtan varbad, pöidlad pihku, et rike aihtus.

Karma, u can be a bitch, but i am even bigger one.

On see edasi või tagasi ?

Millest nüüd alustadagi.
Selle kuu ajaga, mis ma olen blogisfäärist tahtlikult/tahtmata eemale hoidnud, on juhtunud nii mõndagi.
Kõige suurem neist vast see, et Austraalia on jäänud kolme lennu, ajas tagasi-edasi rändamise ja tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Sügis vahetus kevadeks ja olen kogemata tagasi Ameerikas.

Ma pole isegi päris kindel, kuidas see kõik juhtus ja oli. Mõned nädalad tagasi tekkis võimalus/pakkumine ning eelmine reede pakkisingi asjad ja lendasin tagasi.

Noh, nüüd nagu saigi kõik öeldud või.

Tegelt. See plaanimata plaan tuli tõesti ootamatult. Tahtsin ju Aussis veel mõnda aega peatuda, hakata rändama ja näha ka midagi muud peale va basiilikufarmi.  Rännata alla mööda idakallast, teha veel ehk kübeke tööd ja alles siis koju Eestisse minna.
See-eest olen tagasi kodus Bostonis.
Mina ja mu sihitud plaanid.

Teised, Mairi ja Maris, löövad endiselt rinda basiilikumaailmaga.
Mina aga sulandun tasapisi uuesti sisse oma vanasse elurütmi. Võidan tagasi kannatlikust ja närve.

Ega mul vist polegi suurt seletamis tuju peal.
Tulen ja räägin rohkem kui sõnad pärale jõuavad.

Elu juhtub.

Naine suure algustähega

Ma pole rikkast perest.

Me pole kunagi rääkinud tunnetest kui sellistest, enda avamisest ega jagamisest.

Mu ema arvab ehk siiani, et olen süütu.

Ma olen alati eakaaslaste läheduses tundnud, et olen ees, eemal.

Ma ei taha väita, et mul puudus lapsepõlv või kasvasin sellest liiga kiiresti välja. Põlv oli ja veel milline,(olenemata, et ma sellest suurt ei mäleta, ta oli siiski olemas!) kahe venna ja kaklustega.

Millestki ma aga kiiresti välja kasvasin. Välja on isegi vale väljend- ma kasvasin suureks.Hakkasin iseseisvaks. Olin sunnitud, elu pressis peale. Võttis hoogu, esmalt tõukas ja üritas. Siis aga virutas. Virutas ja lõi pikali, näoli mutta.

Mudas oli valu, üksindus, mõistmatus,vastuseta küsimused, ülekohus. Mudas oli kõike, mida selles vanuses poleks pidanud olema.

Aga mudast püsti tõusmine õpetas. Õpetas, kasvatas ja karastas.

Kuid valu va kurat on selline, mis ei kao kuhugi. Sa õpid taga elama, panema ennast igapäevaselt unustama, aga ta on seal, kuhu ta kord süstiti.

Mis aga minu mudast mudasem on, on mu ema oma.

Minu ema. Kõige vapram ja tugevam naine, keda eales tean.

Vaata, ma ju ütlesin, et meie peres pole kunagi räägitud tunnetest ega end üksteisele avatud.

See on minu viis öelda oma emale Aitäh, ma armastan Sind. Sina oled Naine suure algustähega.

Jah, kõigi eelduste kohaselt ei räägime sellest kirjast sõnagi, sisimas ma isegi loodan, et niion. Enda avamine, see on miski, mida ma alles õpin ja harjutan.

Sõnad paberil- pole öeldud tuulde.

Kasvades üles peost pihku, suust suhu,ei mõistnud ma, mis selle taga tegelt on. Asi polnud pelgalt see, et mu vanemad poleks tahtnud meile rohkem pakkuda või kulutasid mõttetult, valesti.

Minu ema on alati väga ratsionaalne olnud. Ta on üks suurimaid Andjaid, keda tean. Tema andmisrõõm on see, mis talle rahuldust pakub.

Oli aegu, mil ta ei saanud omale aastaid midagi lubada. Raha polnud laristada ning olime ju meie kolm, kes isekalt nõudsid ja kasvasid. Mu ema ei käinud kunagi endale shoppamas uusi riideid, jalanõusid, kotikesi. Mood tuiskas tast mööda kui külm talvine tuuleiil.

Jah, riided mida kandsime olid enamjaolt teise-kolmanda ringi omad või hoopis ise tehtud(isetegemine on ta suurim kirg!), aga alasti, katki või kombetud polnud me kunagi.

“Mis minuga, peaasi, et teie riides olete!”

Ta ohverdas enda. Ohverdas meile.

Nälg, kas olid kunagi näljas ? Ei iial. Jah, meie toidulauda ei katnud kunagi suured piduroad ega gurmeeroad. Aga kõhud olid täis ja kurta ei tohtinud.

Mida kõike on mu ema minu jaoks andnud ja teinud. Jaganud ära oma viimased sendid, et mul midagi süüa oleks, jättes enda tahaplaanile. Päästnud mind uppuvatest võlgadest, joostes ja jageledes minu probleemidega kui mind ennast saadaval pole.

Ja mitte ainult minu! Sõbranna perel pole raha ega süüa ? Tal ka pole, aga tead mis ta teeb, ta otsib kotipõhjast need viimased sendid, läheb poodi ja ostab sõbranna lastele süüa ja viib neile ukse taha. Ja mitte vaidkorra, vaid korduvalt ! Minu ema. Andmisrõõm.

Miks ma seda kõike räägin ?

Mu ema õpetas mind hindama,väärtustama. Üks olulisemaid asju, mida kahe viimase aastaga võõrsil elades õppisin, oli mõistmine, kui kergesti võidakse need kaks asja unustada, valesti õpetada.

Meie pereelu kui selline hakkas lahku kasvama kui elu otsustas mu emale veel laiatada ja õlule anda enda ema, kes vajas nüüd rohkem hoolt ja vaeva. Ja peavalu. Ja sitta. Sitta sõna otseses mõttes.

Ja minu ema... rassis, nuttis,vihastas, ohverdas, ja sai hakkama. Ohverdas oma pereelu, aga ei jätnud meid kordagi selles kaksikelus hooleta.

Selline Naine on minu ema.

Valu. Füüsiline ja vaimne. Valu sulle endale!!! Ema teab, mis on valu ja oskab sellele otsa vaadata ja võidelda. Valu va kurat pole miski, millele anduda. Võidelda, pea püsti ja edasi.

Kas oli kunagi päevagi, mil ta oleks oma haiguse tõttu midagi tegemata jätnud? Ei iial. Ta tõusis, nuttis või naeris, aga tegi ! Jah, ta polnud küll võimeline tööl käima, aga tegemata ei jäänud miski.

Ta on võitleja. Minu võitleja.

Mis on ühe ema suurim valu, kaotus ? Mis on ü l d s e suurim valu, mis maailma loodud on ?

Kaotada oma laps. Oma lihane laps, keda oled kasvatanud pool oma elust. See on miski, mis lööb jalust maha iga ema. Selle kirjeldamiseks pole isegi loodud sõnu.

Ja tead mis, sellest ei peagi väja tulema. Sellest ei    s a a g i   välja tulla. Mitte iial. See oli suihu ja veri, mis sult rebiti, võeti. Su mõte, elu, armastus.

Näoli mutta. Üleni mutta.

Aga minu ema. Minu ema virgus, tasa ja targu, püüdes leida kiirt, mis annaks lootust, mõtet. Püüdes mitte unustada meid ülejäänud kahte.

Minu ema leidis andestust, leidis jõudu. J õ u d u !

Tänaseks on ta niipalju virgunud, et suudab sellele otsa vaadata, igapäevaselt elada ja eksisteerida.

Ta on tugevaim naine, keda tean.

Ema hing ja süda on suur. Nii leidus ruumi kellegile uuele, kellest sai pereliige, kes võeti vastu ja kaitsti maailma kurja eest. Ja mina, mina sain mitteametlikult kuid lepinguga õe, keda mul kunagi polnud.

Aitäh, ema, et õpetasid mulle Olulisi asju. Õpetasid, et peale raha on maailmas veel nii palju, mille väärtus on sootuks hindamatu.

Aitäh, ema, et õpetasid hoolima ja armastama.

Aitäh, et õpetasid püüdlema ja mitte alla andma !

Aitäh, et oled Minu ema.

Minu ema. Minu iidol.

Tormi pole. Noooot.

Ema helistas.
"Kas teie juures ka torm on?" Kõlas ta küsimus.
Vastuseks tuli kergemeelne ei. Vahest sajab ja välgutab, kuid tormi kui sellist pole.

Pool tundi hiljem väriseb maja põrandast laeni-torm on ukse taga.
Vihma kallab pangedena, välgutab kuis kole ja kas ma juba ikka mainisin, et müristab nii, et tõesti kogu maja väriseb. .
V Ä R I S E B.
M A J A.


Anna tulla, tormike.



Edit: näed, voolu lõi ka välja nüüd.
Ja kõik see möll on meie külje all kusagil.

Tule, tule. Aga jäta maja alles, aitäh.

Anna usku

Anna usku, et asi on vaid selles farmis, et kogu see Farmi elu keerab end uperkuuti ja siis veel pea peale/küljeli ja prantsatab mutta.
Anna usku, Et asi on vaid selles ja kõik muu on ikka hästi.
Anna usku, et elan sellesse liiga sisse ja lasen mõjutada ja torkida.
Anna usku, et asi on kinni vaid minu peas. Mitte ka kõigi teiste omas .
Anna usku, et ma magan selle selgeks.
Anna usku, et päevad lähevad kiiremalt, basiilik muutub heaks ja päev põllul pole piin.
Anna usku, et ka nõidadel murduvad kord luuad.
Anna usku, et karma on mu sõber.
Anna usku, et end vabaks lasta.
Anna usku, et see kõik saab siiski parem olla.
Anna usku, et päike ei pimestaks.
Anna usku, et ma tean mida räägin.
Anna usku, et mul on põhjust!
Anna usku, et leida parem plaan juba homsest päevast.
Anna usku, et astuda samm.
Anna usku, et vaikida.
Anna usku, et olla üle.
Anna usku, et hoida tagasi.
Anna usku, et uskuda.

Anna usku.

Palun.