On see edasi või tagasi ?

Millest nüüd alustadagi.
Selle kuu ajaga, mis ma olen blogisfäärist tahtlikult/tahtmata eemale hoidnud, on juhtunud nii mõndagi.
Kõige suurem neist vast see, et Austraalia on jäänud kolme lennu, ajas tagasi-edasi rändamise ja tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Sügis vahetus kevadeks ja olen kogemata tagasi Ameerikas.

Ma pole isegi päris kindel, kuidas see kõik juhtus ja oli. Mõned nädalad tagasi tekkis võimalus/pakkumine ning eelmine reede pakkisingi asjad ja lendasin tagasi.

Noh, nüüd nagu saigi kõik öeldud või.

Tegelt. See plaanimata plaan tuli tõesti ootamatult. Tahtsin ju Aussis veel mõnda aega peatuda, hakata rändama ja näha ka midagi muud peale va basiilikufarmi.  Rännata alla mööda idakallast, teha veel ehk kübeke tööd ja alles siis koju Eestisse minna.
See-eest olen tagasi kodus Bostonis.
Mina ja mu sihitud plaanid.

Teised, Mairi ja Maris, löövad endiselt rinda basiilikumaailmaga.
Mina aga sulandun tasapisi uuesti sisse oma vanasse elurütmi. Võidan tagasi kannatlikust ja närve.

Ega mul vist polegi suurt seletamis tuju peal.
Tulen ja räägin rohkem kui sõnad pärale jõuavad.

Elu juhtub.

Naine suure algustähega

Ma pole rikkast perest.

Me pole kunagi rääkinud tunnetest kui sellistest, enda avamisest ega jagamisest.

Mu ema arvab ehk siiani, et olen süütu.

Ma olen alati eakaaslaste läheduses tundnud, et olen ees, eemal.

Ma ei taha väita, et mul puudus lapsepõlv või kasvasin sellest liiga kiiresti välja. Põlv oli ja veel milline,(olenemata, et ma sellest suurt ei mäleta, ta oli siiski olemas!) kahe venna ja kaklustega.

Millestki ma aga kiiresti välja kasvasin. Välja on isegi vale väljend- ma kasvasin suureks.Hakkasin iseseisvaks. Olin sunnitud, elu pressis peale. Võttis hoogu, esmalt tõukas ja üritas. Siis aga virutas. Virutas ja lõi pikali, näoli mutta.

Mudas oli valu, üksindus, mõistmatus,vastuseta küsimused, ülekohus. Mudas oli kõike, mida selles vanuses poleks pidanud olema.

Aga mudast püsti tõusmine õpetas. Õpetas, kasvatas ja karastas.

Kuid valu va kurat on selline, mis ei kao kuhugi. Sa õpid taga elama, panema ennast igapäevaselt unustama, aga ta on seal, kuhu ta kord süstiti.

Mis aga minu mudast mudasem on, on mu ema oma.

Minu ema. Kõige vapram ja tugevam naine, keda eales tean.

Vaata, ma ju ütlesin, et meie peres pole kunagi räägitud tunnetest ega end üksteisele avatud.

See on minu viis öelda oma emale Aitäh, ma armastan Sind. Sina oled Naine suure algustähega.

Jah, kõigi eelduste kohaselt ei räägime sellest kirjast sõnagi, sisimas ma isegi loodan, et niion. Enda avamine, see on miski, mida ma alles õpin ja harjutan.

Sõnad paberil- pole öeldud tuulde.

Kasvades üles peost pihku, suust suhu,ei mõistnud ma, mis selle taga tegelt on. Asi polnud pelgalt see, et mu vanemad poleks tahtnud meile rohkem pakkuda või kulutasid mõttetult, valesti.

Minu ema on alati väga ratsionaalne olnud. Ta on üks suurimaid Andjaid, keda tean. Tema andmisrõõm on see, mis talle rahuldust pakub.

Oli aegu, mil ta ei saanud omale aastaid midagi lubada. Raha polnud laristada ning olime ju meie kolm, kes isekalt nõudsid ja kasvasid. Mu ema ei käinud kunagi endale shoppamas uusi riideid, jalanõusid, kotikesi. Mood tuiskas tast mööda kui külm talvine tuuleiil.

Jah, riided mida kandsime olid enamjaolt teise-kolmanda ringi omad või hoopis ise tehtud(isetegemine on ta suurim kirg!), aga alasti, katki või kombetud polnud me kunagi.

“Mis minuga, peaasi, et teie riides olete!”

Ta ohverdas enda. Ohverdas meile.

Nälg, kas olid kunagi näljas ? Ei iial. Jah, meie toidulauda ei katnud kunagi suured piduroad ega gurmeeroad. Aga kõhud olid täis ja kurta ei tohtinud.

Mida kõike on mu ema minu jaoks andnud ja teinud. Jaganud ära oma viimased sendid, et mul midagi süüa oleks, jättes enda tahaplaanile. Päästnud mind uppuvatest võlgadest, joostes ja jageledes minu probleemidega kui mind ennast saadaval pole.

Ja mitte ainult minu! Sõbranna perel pole raha ega süüa ? Tal ka pole, aga tead mis ta teeb, ta otsib kotipõhjast need viimased sendid, läheb poodi ja ostab sõbranna lastele süüa ja viib neile ukse taha. Ja mitte vaidkorra, vaid korduvalt ! Minu ema. Andmisrõõm.

Miks ma seda kõike räägin ?

Mu ema õpetas mind hindama,väärtustama. Üks olulisemaid asju, mida kahe viimase aastaga võõrsil elades õppisin, oli mõistmine, kui kergesti võidakse need kaks asja unustada, valesti õpetada.

Meie pereelu kui selline hakkas lahku kasvama kui elu otsustas mu emale veel laiatada ja õlule anda enda ema, kes vajas nüüd rohkem hoolt ja vaeva. Ja peavalu. Ja sitta. Sitta sõna otseses mõttes.

Ja minu ema... rassis, nuttis,vihastas, ohverdas, ja sai hakkama. Ohverdas oma pereelu, aga ei jätnud meid kordagi selles kaksikelus hooleta.

Selline Naine on minu ema.

Valu. Füüsiline ja vaimne. Valu sulle endale!!! Ema teab, mis on valu ja oskab sellele otsa vaadata ja võidelda. Valu va kurat pole miski, millele anduda. Võidelda, pea püsti ja edasi.

Kas oli kunagi päevagi, mil ta oleks oma haiguse tõttu midagi tegemata jätnud? Ei iial. Ta tõusis, nuttis või naeris, aga tegi ! Jah, ta polnud küll võimeline tööl käima, aga tegemata ei jäänud miski.

Ta on võitleja. Minu võitleja.

Mis on ühe ema suurim valu, kaotus ? Mis on ü l d s e suurim valu, mis maailma loodud on ?

Kaotada oma laps. Oma lihane laps, keda oled kasvatanud pool oma elust. See on miski, mis lööb jalust maha iga ema. Selle kirjeldamiseks pole isegi loodud sõnu.

Ja tead mis, sellest ei peagi väja tulema. Sellest ei    s a a g i   välja tulla. Mitte iial. See oli suihu ja veri, mis sult rebiti, võeti. Su mõte, elu, armastus.

Näoli mutta. Üleni mutta.

Aga minu ema. Minu ema virgus, tasa ja targu, püüdes leida kiirt, mis annaks lootust, mõtet. Püüdes mitte unustada meid ülejäänud kahte.

Minu ema leidis andestust, leidis jõudu. J õ u d u !

Tänaseks on ta niipalju virgunud, et suudab sellele otsa vaadata, igapäevaselt elada ja eksisteerida.

Ta on tugevaim naine, keda tean.

Ema hing ja süda on suur. Nii leidus ruumi kellegile uuele, kellest sai pereliige, kes võeti vastu ja kaitsti maailma kurja eest. Ja mina, mina sain mitteametlikult kuid lepinguga õe, keda mul kunagi polnud.

Aitäh, ema, et õpetasid mulle Olulisi asju. Õpetasid, et peale raha on maailmas veel nii palju, mille väärtus on sootuks hindamatu.

Aitäh, ema, et õpetasid hoolima ja armastama.

Aitäh, et õpetasid püüdlema ja mitte alla andma !

Aitäh, et oled Minu ema.

Minu ema. Minu iidol.

Tormi pole. Noooot.

Ema helistas.
"Kas teie juures ka torm on?" Kõlas ta küsimus.
Vastuseks tuli kergemeelne ei. Vahest sajab ja välgutab, kuid tormi kui sellist pole.

Pool tundi hiljem väriseb maja põrandast laeni-torm on ukse taga.
Vihma kallab pangedena, välgutab kuis kole ja kas ma juba ikka mainisin, et müristab nii, et tõesti kogu maja väriseb. .
V Ä R I S E B.
M A J A.


Anna tulla, tormike.



Edit: näed, voolu lõi ka välja nüüd.
Ja kõik see möll on meie külje all kusagil.

Tule, tule. Aga jäta maja alles, aitäh.

Anna usku

Anna usku, et asi on vaid selles farmis, et kogu see Farmi elu keerab end uperkuuti ja siis veel pea peale/küljeli ja prantsatab mutta.
Anna usku, Et asi on vaid selles ja kõik muu on ikka hästi.
Anna usku, et elan sellesse liiga sisse ja lasen mõjutada ja torkida.
Anna usku, et asi on kinni vaid minu peas. Mitte ka kõigi teiste omas .
Anna usku, et ma magan selle selgeks.
Anna usku, et päevad lähevad kiiremalt, basiilik muutub heaks ja päev põllul pole piin.
Anna usku, et ka nõidadel murduvad kord luuad.
Anna usku, et karma on mu sõber.
Anna usku, et end vabaks lasta.
Anna usku, et see kõik saab siiski parem olla.
Anna usku, et päike ei pimestaks.
Anna usku, et ma tean mida räägin.
Anna usku, et mul on põhjust!
Anna usku, et leida parem plaan juba homsest päevast.
Anna usku, et astuda samm.
Anna usku, et vaikida.
Anna usku, et olla üle.
Anna usku, et hoida tagasi.
Anna usku, et uskuda.

Anna usku.

Palun.

Farmi tee ei otsa saa

Hall argipäev on toonud vaheldust uute liikumistega.
Üks koma kaks neidu on lahkunud, neli punkt neli uut on asemele tulnud. Nende seas ka üks eestlane.
Ka meie majakaaslane on lännu, mis jättis meid, kolme eestlast, kuninglikku üksindusse. Kurta ei saa.

Eile sadasid Eesti poisid ootamatult majja ja salajane pidu/lärm kestis varaste hommikutundideni.
Lärmav naaber, kadunud telefon ja eestlatele tüüpiline "joon end lambaks, seaks voi lõviks" oli teemas.

Täna käisime aga K.ga ( üks poistest) Kose ääres ujumas ning ühtlasi jälgisime, kuidas õnnetusse sattunud meest sealt kopteriga päästeti.

Tõmbasin telefoni bloggeri äppi ja harjutan end sellega blogima.
Sest va arvuti ja netiga on nagu on ning ehk annab see mulle ka üksiti indu natuke aktiivsem olema.
Kuigi ega see ikka see õige pole.


Homme või ülehomme saame kõige eelduste kohaselt a) kinga b) surma, sest nooremat ülemust pole tööl ning vana-kuri itaallane on ärga ja kontrolli täis.
Kui selle ka üle elame, oleme ühed tõsised Eesti naised ikka küll ma ütlen !


Vähem juttu ja natuke pilte meie senisest Ozzimaa elust.

Unustasime!

Just selline vahva sõbrapäeva pilt-tervitus alustas mu tänast hommikut.

"Mairi, kas täna on tegelt ka sõbrapäev?!"
"On vist jah..."


Nii unustusse pole see päev veel varem jäänud.

Oh well.

Olge armsad, mu kauged ja lähedased !

Testing testing 123

Kas ma lõpuks ometi uuendasin oma blogi Google + et saaks ka mõned pildid jagada ?
Jah

Ja see on mu test postitus.

Pildist endast hiljem ;)

It's getting hot in here, so .....

Tundub, et vihmahooaeg sai selleks korraks läbi ja päike, mis pärast vihma välja tuli, on sootuks kuumem ja tapvam. Nii ei taha temperatuur ilmateate sõnul alla 30 enam üldse langeda. Ikka tõusuteel.

Vihmaga oli samas ikka päris julm basiilikut korjata. Kõik riided olid ligumärjad(kaasaarvatud pesu!!) ning põld oli vaid üks mudakäkk. Ja muidugi fakt, et meil polnud enam mitte midagi selga panna, sest a) riided olid märjad b) riided olid mustad. Ning ette võtta meil nende kahe fakti vastu polnud midagi. Sest ühtlasi otsustas ka meie pesumasin, et aitab küll ja lõpetas töötamise. Või noh, tegelt ju töötab, aga uputab. Nii uputas too meil kogu pesuruumi üle.
Ja mõte, et kuivatada märgu riideid... unistus. Sellise ilmaga ei kuivanud ka toas miski.

Samas mulle vihm hirmsat moodi meeldib. See on nagu põhjendus mitte millegagi tegelemiseks. Olla laisk, olla voodis. Mmmm.  Sest vihma ju sajab.  VIHM ! Mõnus.

Üldiselt on tööga kehvad lood. Paljud farmid töötavad minimaalsel võimsusel, osad on üldse  tegevuse lõpetanud.
Ka meie päevad on enamjaolt poolikud, ning needki vahelduvad töötutega.
Nagu ka täna. Suurte üleujutuste tõttu, mis Brisbanes aset leiavad, olid maas Telstra mobiililiinid ja puudus igasugune kommunikatsioon. Sellega seoses tekkisid omakorda probleemid basiiliku trasportimisega. Nii oligi esmaspäeval laos tagasi laupäevane tellimus ja sihtpunkti Sydnysse see tol päeval ei jõudnudki. Noh, et keerulist mitte rohkem keerulisemaks ajada, basiilikut oli ülearu ja meil juurde polnud mõtet toota. Olge lahked, vaba päev.
Naabrimees pakkus välja, et saame temaga Cairnsi minna kui soovi on. Nii me siis käisime ja higistasime seal 36c kuumuses, mida Cairns pakub. Olgu, tegelt tuiasime kaubanduskeskuses ringi ja raiskasime raha. Kes rohkem, kes vähem. Kes mitte sentigi.

Ja jätkuvalt on palav.
Ja igav.

Oh ja muideks, oleme juba 2 kuud siin farmis elanud-olnud-töötanud.
2 down, 1 to go !

 Cheers, mate !

Las kallab

14. jaanuar aka sünnipäev möödus üsna rahulikult. Hommikul marssisid mu “elukaaslased” koogi, kingi, õhuballide ja lauluga tuppa ning tervitasid mind algava päeva puhul. Tööl oli pikk päev, seega õhtuks olid kõik väsinud ja suuri pidustusi ei toimunud. Küll aga tegima makaronisalatit, jõime shotte ja sõime kooki. Ülemusel ja laokaaslastel polnud mu tähtpäevast aimugi (v.a vanem ülemus, sest ta viis meid eelmine päev linna süüa ostma). Kui see saladus tänu mu armstale eestlastele paar päeva hiljem välja tuli, üllatas ülemuse naine mind töö juures tordi ja lauluga. Väga armas temast. Ta olevat ennast halvasti tundnud, et ma sellest sõnagi ei mainunud, sest mõned nädalad varem meisterdasin ta sünnipäevaks pisikese koogikese, millega üllatasin teda hommikuse smoko ajal.

See oli seni mu pikim sünnipäev. Algas siin, Austraalias ja lõppes Ameerika idakaldal.

Muud erilist farmis toimunud polegi. Alanud on mingisugune vihmahooaeg, niiet väljas kallab-kallab-kallab.

Ahjaa, kaks tüdrukut, kes tulid mõned nädalad tagasi, sakslased, said kinga. Liiga aeglased teised. Üksiti tulid täna juba uued peale.

Täna nägin õues kahte papakoid jalutamas, elukaaslasi jättis külmaks, mind tegi elevaks. Papakoid siiski!

Lisaks kõigile tavapärastele neljajalgsetele, kellega me elamist jagama, on ka konnad tuppa haknud kippuma. Nii jäi vaesel Saksal vetsus kiljumisega hädagi pooleli, mul aga tuli omajagu naermisest püksi.

Mõned minutid hiljem kiljus miss Saksa juba oma toast. Järgmine limane võrukael.

Ja vihma ikka veel kallab.

No las ta siis kallab.

Kes ei tööta, see ei söö

Tüdrukud küpsetavad köögis mulle homseks kooki(minu suurel ning ainsal nõudmisel) ja mind käsutati magamistuppa kuldsesse üksindusse.

Mõtlesin, et ongi hea võimalus teile meie tööst rääkida.

Niisiis. Farmis on võimalik kahte sorti tööd teha.

Field Girls. Ehk siis korjajad. Kõik on iseenesest tegelt väga lihtne. Töö algab kell 7 hommikul. Viis minutit enne seda saavad kõik lao juures kokku ja edasi stardidakse ühe-kahe autoga põllule(mis asub tegelt vaid mõne minuti kaugusel).

Kätte torkad kummikindad, näpuümber kummid, millega punte kinni vihud. Kõhule seod ka koti, kuhu taskusse topid veel hunniku kumme ja mõned tagavara kindad.

Põllul on masin, kus umbes 8-10 kohta. Enamus tüdrukuid saavad istuma, mõned vaesekesed peavad masina tagant korjama.

Nagu ma juba ütlesin, on töö kerge. Istud liikuval masinal(mis oli kunagi tegelt hoopis tubaka korjamis masin), korjad oma vaolt basiilikut ja sead need puntidesse. Väikesed pundid on umbes 80 grammi ja suured 120 grammi. Kaalumine käib umbes käe järgi. Teed pundi valmis, paned kummiga kinni, viskad kasti ja alustad uut. Ning nii päev otsa. Koos korjajatega on põllul ka vanem ülemus. Paks, kuri, virisev ja vanduv itaallane, kelle vingumine ja karjumine teeb oleku aeg-ajalt üsna ärevaks.

Päeva jooksul on kaks pausi ja lõuna. Pausid on Aussimaal smokod. Esimene smoko on kell 9. Pausi ajal saab juua teed või kohvi, mille üks tüdrukutest valmistab. Küpsist saab ka ! Puhkust on 10 minutit ning seejärel jätkub töö. Lõuna on kell 12, tund aega. Selleks sõidedakse koju ja viis minutit enne tööd saadakse jälle lao juures kokku. Teine smoko on kell 3, jällegist tee-kohvi-küpsis kümneks minutiks ning töö võib jätkuda.

Mõned tüdrukud saadedakse aga shedi ehk lattu tööle. Nii on minustki saanud sealne töötaja. Õnn või õnnetus, kuidas võtta.

Shedi töö on stressirohkem, kiirus on oluline ning teha tuleb mitmeid erinevaid asju. Samas möödub ka aeg rutem.

Päev algab nagu teistelgi kell 7. Esmalt tuleb teha erinevaid ettevalmistusi pakkimiseks. Näiteks kaste teha. Väikestele kastidele tuleb mustad prügikotid sisse toppida ja nõnda neid virna laduda. Suured tuleb esmalt ära tembeldada vastavalt tellijale ja seejärel kokku voltida. Kaste peab päevas ikka omajagu vorpima. Hea, et und neist kastidest ei näe.

Lisaks on vaja ühe poeketi kiledele kuupäevi külge kleepida ja veel nipet-näpet, et pakkimine hiljem sujuvalt edeneks.

Mingi hetk hakkab basiilik põllult sisse tulema(selleks on eraldi töötaja, ainus mees kusjuures, kes autoga põllu ja lao vahet sõidab ja basiilikut toob) ning sealt algabki edasi-tagasi jooksmine. Basiilik on vaja lõikurisse toppida, sealt veereb see vette ning seejärel topid nad korvi, pistad pesumasinataolisse masinasse, mis suurema vee välja “peksab”. Sealt edasi peab need suurte trollide(sellised suuured rauast käsikärud , millel on üks ratas ja käepidemed ) peale laduma, 120 punti ühele. Sealt edasi tassid trolley puhurite alla, kus basiilik lõplikult kuivab ning edasi juba külmruumi, et taim maha jahtuks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti. Suurte puntidega on natuke lihtsam. Suured käivad vaid lõikuri alt läbi(kus siis varred lühemaks ja ühtlaseks lõigatakse) ja sealt otse trollile ning kohe külmruumi.

Kui esimesed alused on külmad, hakkab pihta pakkimine. Esmalt topid pundid kiledesse, siis laod kasti ja olenevalt transpordiviisist peab kastid omavahel kinni teipima või siis kohe euroalusele laduma. Lisaks nõuab üks poekett kinni teibitud kilesid, sel juhul on enne kasti toppimist veel vaja kõik kiled pealt kinni teipida. Kõige tüütum tegevus üldse kogu selle pakkimise juures!

Ja vot nii pakitakse tuhandeid punte päevas. Tööpäeva pikkus oleneb alati tellimustest. Kõik päevad on erinevad.

Üks tüdruk(loe mina) hoolitseb ka smokode eest. Põllusmoko peab valmis tegema(loe tassid pesema, küpsised karpi, tsekkima, et piisavalt kohvi, teed ja suhkurt on ning termosesse kuuma vee laskma) u 15 minutit enne pausi ning selle põllule autojuhiga saatma. ( Kogu see kupatus on ühes kastis) Seejärel valmistama laotöötajate joogid ja need köögist välja tassima ja smokot kuulutama).

Laos peab alati busy busy näima/olema. Kui midagi teha pole, peab leidma midagi teha. Nii olemegi viimasel ajal näiteks koristanud ja kraaminud ja topelt ettevalmistusi teinud.

Shedi tööpäevad on tavaliselt pikemad kui korjajatel.

Kui põllul on tavaliselt vähemalt 8 inimest, siis laos on meid enamuselt 3. Üks kohalik neiu, mina ja noorema ülemuse naine.(Et segadust vältida. Meil on pm 2 ülemust. Too vanem ja kurjem, ning tema poeg, kes tasapisi võtab firmat üle) Varem oli veel üks tüdrukutest koguaeg laos, aga kuna viimasel ajal pole tellimusi nii palju, saab ka kolmekesi hakkama. Või isegi kahekesi. Ja isegi üksi! Ehk siis. Kui tellimusi vähe ning põllutüdrukutel jääb tempost puudu, saadedakse ka mind natukeseks appi korjama. Pärast korjamist lippan aga tagasi lattu ja toimetan seal edasi. Vahest on aga vastupidi. Kui meil jääb kätest puudu, kutsume põllult kellegi lattu appi.(enamasti on selleks Maris)

Või nagu laupäeval! Olin laos täiesti üksipäini. Millegi pärast ei olnud ei kohalikku ega ka bossi naist tööl. Minu õnneks olid tüdrukud põllul aeglased ja sain hakkama küll. Pärast põllu lõpetamist palusin Marise appi, et saaks viimase kärud kiiremini pakitud.

Kumb töö siis ikkagi parem on ? Kuidas võtta. Ühest küljest ladu, sest aeg möödub kiiresti, teed erinevaid asju ja istumise asemel oled pidevas liikumises. Rääkimata sellest päikesest ja kuumusest, mis põllul kimbutab. Või hoopis vihm!!!

Teisalt aga põld. Sa teedki seda üht kindlat asja ja vastutad vaid selle eest, et pundid oleks ilusad ja õiges mõõdus(mis pole aga kunagi nii! KÕIK pundid on nii erinevas kaalus ja mõõdus. Kõigil on oma “käekiri”)Noh, kiire pead ka olema. Ei mingit uimerdamist.

Kui poleks veel seda kurja itaallast, oleks korjamine lausa lust!!!

Vot nii kulgevad siis meie tööpäevad. Tööpäevad, mis pole kunagi vennad. Ühel päeval on tööd paariks tunniks, teisel aga kümneks.

Aga töö teeb ju ahvist inimese ja päike Mairist neegri !