Random 1

Teate kui palju oravaid siin on.  Kui Eestis oravat nähes ütled a'la " Ohh, vaata, vaata, vaata, ORAV. Niiii armas "  Siis siin " ...." Sa ei ütlegi midagi.  Sest see on lihtsalt nii tavaline, et nad möllavad su aias või mauravad puude otsas või jooksevad tänaval või tsillivad niisama ja sa neid päevas mitu korda näed.  Aga armsad on nad ikka.
Kui Pennyst tagasi tulime ja lõunat sõime kusagil ei tea kus, siis nägime kahte vöötoravat, kes kaklesid söögi pärast. Vot nemad olid küll armsad. Nii pisikesed. Täpselt nagu multikast oleks välja hüpanud. Kaklesid, jooksid edasi, kaklesid jooksid edasi.
#
Ameerikalstel on tipi jätmine suur osa kultuurist.
Kui Au Pair training schoolis olime ja NYC tourile läksime, kogusid õpetajad iga õpilase käest paar dollarit(oli vist 2/3 ei mäleta enam) bussijuhtide tipiks. Neil pidavat alati selline komme olema. Sellega näitavat austust ja tänu bussijuhtidele raske töö eest. Täitsa mõistetav, sest NY liiklus on teadatuntud hullus ju!
Väljas söömas käies tuleb ka alati tipiga arvestada(kui teenindus on lauast). Tavaliselt arvestatakse 15-20% summast või siis korrutatakse tax kahega. Päris kulukas, eksole.
Hotellide kohta olete kindlasti klõik filmidest näinud. Kõik tahavad tippi. Uksehoidja, pakikandjad, koristajad. Minu esimene kogemus Ameerika hotelliga on arvatavasti juuni kuus kui lähme oma nv "puhkusele" NYC. Can't wait !
#
Ma arvan, et Eestis ikka naljalt tuduriietes inimesi tänavatel ei kohta. Aga siin pole see midagi imestamistväärt. Korduvalt on mulle inimesed vastu tulnud pidžaamapükstes. Emad, lapsed, noorukid. Kes iganes. Ja üks päev tuli koolitrepil vastu naine, kes kandis susse. Löhverdas muudkui koolist välja üle tee ja kodu poole.
Riietumisstiil on üleüldse väga homie. No kindlasti olete ka telekast näinud. Lohvakad pusad ja dressid ja uggsid või plätad  VÕI siis hoopis vastupidi, konte murdvad kontsad ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Neid viimaseid leiab kindlasti rohkem NY näiteks.
M rääkis mulle algul kui siia jõudsin, et Bostoni inimesed ei taha oma riietusega priisata. Neile meeldib kanda tagasihoidlikke riideid ja näida juskui "vaesed". Asi pole selles, et neil raha poleks vaid selles, et pigem üritavad nad välja näha rohkem üliõpilaslikud. Seda on raske seletada, sest raske oli isegi mõista. Aga kuna meil on siin tugevad koolid nagu nt Harvard, MIT jms, ning üliõpilasi on ju PALJU ja inimestele meeldib õppida, siis kõik tahavadki välja näha õppurid. Ja kuna neid on nii palju siis üldpilt muutubki selliseks. Pealegi, kui loogiliselt mõelda, et õppimine siin ON kallis, siis ega ju neil raha riietumisele ei tohikski jääda.


Et postitus liiga pikaks ja lonkavaks ei muutuks, lõpetan siinkohal ja jätkan teinekord :)

Värsked muljed koristusreedest

Reede. Koristuspäev. 

Kui seni olen eiranud nende tolmuimejat, sest see ei sümpatiseeri mulle ja tundub jube kohmakas, siis täna otsustasin selle siiski ära proovida. Ning mu kahtlused said kinnitust. Ma ametlikult vihkan seda.

 

Välja näeb ta siis umbes selline(pilt on mingi suvaline netist, aga isegi päris sarnane).
Kuidagi liiga suur, raske, ja üleüldse võõras masin minu jaoks. Esiteks teeb see jubedat häält, mürin on nagu traktoril. Teiseks on sellega raske liigelda. Juhe jääb jalgu ja pisikestesse nurkadesse ja diivani alla ei pääse kohe kuidagi(või ma lihtsalt ei oska). Pealegi ei osanud ma seda toimimagi panna. Ma ei saanud aru kuidas käsipideme alla saab. Lõpuks sain hakkama, pidin vaid natuke tugevamini tõmbama. Edasi ei saanud ma aru, kas see üldse imeb ka midagi, sest ikka tundus põrand must. Aga tolmukott/kast kui selline andis märku, et vist ikka imeb küll kui seal juba piisavas koguses koerakarvu on. Siis loobusin põrandast ja otsutsasin treppe puhastada. Algul üritasin kogu selle kupatusega trepile ära mahtuda ja alumise urinaga puhastada, no ei saa ju. Siis avastasin, et oh ühe toru saab välja võtta ja sinna otsiku panna ja siis treppi puhastada. Nagu minivariant inimlikust tolmuimejast.

Idee oli hea, aga kui ma lõpuks süsteemile pihta sain, et mismoodi  see toru välja käib, siis ei hakanud see imema. Alumine suur osa imes, aga toru mitte. Näppisin siis nuppe ja kiskuisn asju lahti ja imekombel hakkas see toimima Nii. Siis vaatasin, et pildil on näidatud kui lihtne sellega terppe on puhastada- jäta masin alla ja roni oma toruga muudkui üles. Aga kas see toru siis venis ka ? Muidugi mitte. Noh jah, venis küll, aga no paganama jäik oli. Lõpuks ei jäänud mul midagi üle, kui ühe jala ja käega hoida masinat terpiastmel seni, kuni teise käega üritasin tööd teha. Ja siis niimoodi edasi ja edasi liikuda. Oeh.

Ülemisel trepil otsustasin siiski pildi järgi toimida ja masin alla jätta. Ja milline imeline trennivahend see on! Ma arvan, et mu musklid said küll hea koormuse tänu sellele. Sest see on ikka nii jäik, et pead tõsist jõudu sikutamiseks kasutama. 

Viimasel astmel oli juba tunne, et nüüd tuleb küll see toru lahti ja lendab mulle pikku vahtimist. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Kui omadega valmis sain, ei osanud ma seda toru jällegi kuidagi tagasi panna. Olin juba aru kaotamas. Lõpuks siiski õnnestus.

Uhh, kuidas ma igatsen oma nunnut tolmuimejat. Isegi vaatamata sellele, et see ajas iga jumalakord mind hulluks.

Niisiis, jutu point on see, et ma vihkan seda tolmuimejat, meie koostöö ei klapi kohe üldse.

Ilusat reedet!

Laisk Laisa

Olen juba neli päeva hoogu võtnud, et uus postitus teha.

Ja isegi praegu eelistaks ma hoopis tuttu minna(vaatamata sellele, et kell on alles 9.36! Täiesti uskumatu kuidas mu elurütm on muutunud), aga võtan end kätte ja ei lase olukorral liiga hulluks minna.

See nädal vist midagi erilist ei toimunud,
Laupäeval käisime tüdrukutega shoppamas seal. Ma armastan seda kohta. Tegu on siis shopingu "külakesega" kus KÕIK poed on outletid või vabrikupoed. Ehk siis hinnad on tunduvalt soodsamad kui muidu. Ja eriti tore on veel see, et enamjaolt on kõik tuntud ja muidu kallite firmade poed! Oeh, te armastaks ka seda kohta! Ja miks see küla on- sest tegu pole mitte ühe suure kaubanduskeskusega, kus on üks suur hoone jms, vaid kõik poed on eraldi. Nad kõik on küll üksteise kõrval ning ühes kompleksis, aga siiski pole nad ühenduses vaid järgmisse poodi saamiseks pead siiski õue minema. Oma silm on kuningas, ma ütlen!
Algselt mul midagi suurt plaanis polnud osta. Mõtteis kõlkusid vaid uued teksad. Mille ma muidugi ka sain, Levis, 25 doltsi! Pole paha, eksole!
Adidase poest ostsin 2 paari jalanõusid.

 

Ülemiste hinnaks oli 40 doltsi. Ma lihtsalt armusin neisse, nii mugavad ja nunnud ja head. Pealgi olid need viimane paar, täpselt minu suurus- ment to be, tegelt ka. No ei saanud ju ostmata jätta. 

Alumistes ma alguses kahtlesin. Samuti viimane paar, number õige, hind ERITI hea-10 doltsi!!!!! Niisama vaadates ei tundu nad just kõige ilusamad(tunduvad kuidagi vanaemalikud), aga jalas on tegelt päris lahedad. Ning mugavad. Aga eks see hind vist sai ikka saatuslikuks. Ja ega ei kahetse ju küll!

Ülejäänud ostudes polnud midagi väga erilist. Ühed lühkarid 20 doltsiga ja paar pluuset, hinnad jäid vahemikku 3-7 doltsi.

Laupäeva õhtul läksin D juurde, tegime süüa, mängisime Wiid ja olime niisama laisad ja paksud.

Pühapäeval käisime Bostonis aega surnuks löömas. 

Teisipäeval oli lastel nagu ikka lühike päev. Otsustasime seekord akvaariumi kasuks. Saime jälle tasuta sisse, sest D'l on ju liikmekaart. Kena !

Pidin natuke pettuma selles akvaariumis, sest ma vist ootasin midagi enamat. Ei no, kõik oli ilus ja lahe, aga midagi jahmatavat ju küll polnud. Noh näiteks suuuuri haisid vms. Aga muidu sai nt kalu katsuda. Panid käe vette ja nad ujusid sust mööda.

 Just nii saidki neid katsuda.

 Olen nii kergelt hiiglane.

 

Ilmad on ikka kehvad, sajab ja sajab, päikest ei näita üldse ja jube külm on ka. Keskmiselt on a'la 10 kraadi sooja vaid.

Mu desktopil ootab ikka veel nimekiri random asjadest, millest tahaks kirjutada. Millal ma küll jõuan.

Nüüd lähen aga tuttu, hommikul vara ju jälle üles. 

Teile aga tere hommikust !

Adele - Rolling In The Deep

Love it !

I'm not lost!

Nüüd juhtuski see, mida ma kartsin. Mu arvuti keeldus minuga koostööst, viisin ta siis parandusse ja tänu sellele pidin olema paar päeva ilma temata.
Aga kõigest täpsemalt juba natukese aja pärast.
Ja arvata võib, et sellest tuleb üks pikk-pikk postitus.

Võtan oma targa päeviku välja ja vaatan, mis siis täpsemalt vahepeal toimus.

4.mail (eelmisel kolmapäeval) tõin tüdrukud koolist koju, tegime aega parajaks õppimisega ja söömisega ning pärast nelja läksime A viiulisse. Tuleme viilust tagasi ja mõtleme, et teeks kooki. Suundusime siis poodi. Aga H magas autos ja seega olin sunnitud ta sülle võtma. Ja mida ma siis poes avastan- neiu kummikud on kadunud. No tal on vahest komme kummarid jalast visata kui need talle ühel hetkel enam ei meeldi. Esialgu arvasin, et need on autos. Hiljem auto juurde kõndides leian tee pealt ühe kummiku. Autos teist kummikut polnud. Läksime tagas poodi, käisime kogu tee uuesti läbi, no ei ole. Küsisime infost, et äkki nad on leidnud, ei olnud. Mõtlesin siis, et no äkki viskas ta juba viiulis ühe minema. Sõitsime siis tagasi viiluisse(A viiuli tund on ühes teises koolis, kuhu on u 10 minuti tee). Kõndisime seal kogu tee läbi, ikka ei midagi. Tulime tagasi ja sõitsime korra veel poe parkla läbi, ikka mitte midagi. Vahepeal olin juba M'iga rääkinud, talle pakkus see vaid nalja. Kogu selle edasi-tagasi mauramisele läks kokkuvõttes nii palju aega, et kook jäigi sel õhtul tegemata, sest oli juba õhtusöögi aeg.
Läksin järgmine päev uuesti poodi, ja volaa, nad olidki meie kummiku leidnud:) Lõpp hea, kõik hea.
Samal õhtul läksin D juurde filmiõhtule. Vaatasime "Dillemat". Polnud just kõige parem film, aga käis kah.

Neljapäeval käisin hommikul H tunnis, et näha, millega ta tegeleb seal ja kuidas ta päev üldse välja näeb. Minu imestuseks ta oli isegi rõõmus mind nähes ja tahtis mulle kõike näidata. Armas.
Pärast seda käisin postkontoris ja ostsin marke ja ümbrikke. Pakk ümbrikke (a'la 25 tükki vist) maksis natuke üle kahe doltsi ja 10 marki 10 doltsi.  Lisaks uurisin, et palju siis pakkide saatmine maksma läheks, sest nii mõnedki teist avaldasid suuuuurt soovi, et ma hakkaks pakke saatma.
Ligi 2,5kg paki saatmine maksab u 40 dollari. Ehk siis pisut üle 400 krooni!!! Niiet mõelge ikka, kas olete nõus nii palju maksma ühe pisikese paki eest? Mina võin ju neid saata, aga kas teile endale see odavam tuleb ?
Lapsed tulid koolist varem koju, sest millegi pärast oli pikk päev lühikeseks muudetud. O tuli ka meile. Otsustasime siis eelmise päev koogi lõpuks valmis teha.

 

Red velvet.

 

 Pärast seda läksime D juurde. Meisterdasime kaarte ja kaua olla ei saanudki, sest M helistas ja tuletas meelde, et neil on kell 6 koosoleks, et saame linnas kokku ja sööme õhtust väljas. Panime oma asjad kähku kokku ja sõitsime linna. Õnneks oli meil vaid  a'la 3 minuti tee. Sõime meie kõigi lemmikus Panera bread'is. Mm, kui head võikud seal on! Meie tellisime M'iga omma lemmikut kana paninit. Ma sööks seda tõesti iga päev!

Koju pidin sõitma M'i kabrioga. Niii lahe, ma ütlen ! Teised võtsid vani ja läksid koosolekule. Mina olin prii, tulin koju, logelesin niisama ja nautisin vaikust/rahu.

Ning muidugi ütles siis mu arvuti ka lõplikult üles!(Olgu, tegelt pole asi nii hull, aga ikkagi;)

Reedel viisin siis oma Mr Q parandusse. Tuli välja, et tegelt on viga vaid toitekas ning pean lihtsalt uue ostma. Lisaks sellele lasin neil 19,99 eest arvuti ära puhastada ja teha mis vaja, et ta kiirem oleks.

Seega pidin arvuti sinna jätma ja paar päeva ilma temata hakkama saama.

Reedel suurt midagi muud ei olnudki, J tuli ka üheks päevaks siia.

Laupäeval käisime kõik koos Bostonis. Ilm oli lihtsalt nii ilus! Auto asemele läksime bussiga, just selle mõttega, et ma õpiks süsteemi ära ja oskaks ühistranspordiga liigelda. Ja see on imelihtne! Sõiduks kulub a'la 15 minutit(olenevalt liiklusest muidugi), pileti asemel on charlie card, mille lased läbi masima ja volaa. Selle kaardiga saad sõita nii T'ga(ehk siis metroo) kui ka bussidega. Väga mugav! Pileti hind on vist u 1,50 ma täpselt ei teagi, igatahes väga hea ja odav ning sõida kuhu tahad! Ning ma isegi ei pidanud seda kaarti ostma, sest eelmine au pair jättis mulle enda oma, kus oli peal u 45 doltsi. Milline luksus :)

Niisiis, Bostonis läkmsime sööma, käisime natuke shoppamas ja jalutasime niisama ringi. Mina sain endale uued trennitossud ja ühe tavalise valge kampsuni.

Ja meie ajastus oli ideaalne, sest kui ühe paiku koju liikusime, siis muutus ilm jahedaks, päike kadus ära ja minut pärast koju jõudmist hakkas sadama. Ideaalne lihtsalt:) 

 Bostoni kuulsaim shoppamis tänav-Newbury Street. Mood on seal! Ja mulle nii meeldib! Kõik poe esised on nagu eraldi vaatamisväärsused, nii ilusti ära kaunistatud ja lilled õitsevad ja ohh, nii lahe !

 Bostoni kõrgeim/uueim ehitis.

Koju jõudes läksid lapsed natukeseks magama ja meie M'iga käisime poodides kraami ostmas. Nimelt oli M'il õhtul kodus pidu.
Niisis, minu õhtu möödus teleka ees, sest arvutit mul ju polnud. Ja nii ma vaatasingi TERVE õhtu vaid telekat.

Pühapäeval oli emadepäev. Midagi erilist ma välja ei suutnud mõelda, seega läksime ostsime A ja O'ga lilled ja koogi. Ning M oli nii õnnelik:)

 Ülemisel pildil on tüdrukute lilled ja alumisel minu kingitus M'ile.

Hiljem käisin korra poes, et osta mineraalmeiki. Ostsin päikesepuudri, pintsli ja peitepulga/kreemi. Kokku läks 32 doltsi.  Hiljem muidugi avastasin, et see puuder on ikka liiga tume mu jaoks. Nüüd ei teagi mida teha sellega:/
Pärast seda läksime kaubanduskeskusesse. M'il oli uusi tööriideid vaja. Mina ostsin vaid uued päiksekad(10doltsi).
Tagasi tulles käisime kiirelt Paneras jälle söömas ja siis viis M mind D juurde, kust suundusime edasi Bostonisse. Nimelt oli D leidnud, et MIT'is on mingi tasuta üritus.  Üldiselt oli väga lahe, aga ma olin nii vässu, et suurt rõõmu ei tundnud millestki. Pilte ka teha ei saanud, sest unustasin kaamera koju. Aga vaade sealt Bostonile on lihtsalt niiiii ilus! Ja tänu sellele üritusele oli isegi sild tuledega ära kaunistatud. Pilte üritusest näete SIIT.
Ja muidugi helistasin ma oma emmele ka päeval :)

Esmaspäeval oli mul igasugune tuju kadunud. Esiteks olin ma väsinud,väsinud ja peale selle polnud mingit tuju olla ja teha.
AGA
Otsustasin teha tiiru vene poodi, millest olin varem LCC kodulehel lugenud. Õnneks ei asu see üldse kaugel, sõiduks kulus a'la 15 minutit kui sedagi. Ja kui ma sealt uksest sisse astusin... no tegelt, ma ei pidanud uksest sissegi astuma, sest juba paksud  venepaabuskad reetsid poe olemust. Igatahes, no nagu oleks naaberriigi uksest sisse astunud. Vene raadio, teenindajad räägivad vaid russiat, isegi LÕHN oli õige! Ja ma leidsin kohukesi!!!!!!

Ja leiba!!!

Ja KILU! Po-Tallinski kilu lausa !

No tegelt ma pole ju üldse suur kilu sõber, aga ma lihtsalt PIDIN selle ostma :)

Oleks te mind näinud, ma särasin omaette! Ning mu pahast tujust polnud ka jälgegi!
Ja oleks te mind veel siis näinud kui ma poest välja jalutasin ja kotist kohukese krabasin(mida siin muideks tõlgitakse kui cheesecake dessert) ning sellest esimese ampsu võtsin! Maitse oli õige, välimus oli õige, no tõeline kohuke! Oh, kodu polegi nii kaugel:) !
Õhtul tegin M'ile kiluvõileiba, talle maitses. No vähemalt ta ütles, et maitseb.

Teisipäeval oli lastel lühike päev. Ja ei aeg rutem mööduks läksime Museum of Science'sse. Kahe paiku läksime D juurde, jätsime auto sinna, jalutasime linna ja läksime rongile. Vahva, minu esimene T sõit. Ja polegi sugugi keeruline. Peaasi et tead kuhu lähed. Ja kõik need rohelised, sinised, orantsid liinid+ B C D E jms, mis mulle algul arusaamatust valmistasid.. no pole ju keeruline.
Muuseum ise on väga lahe! Ja suur! Meil oli aga ülimalt vähe aega, sest seiklemine sinna võttis oma aja ja nad sulgevad juba kell 5. Aga õnneks on meil liikmekaart ja saame iga kell tagasi minna.

Mingi aeg lähme kindlasti ka ilma lasteta, et ikka süveneda asjadesse. Sest lastega pead paratamatult kogu tähelepanu neile pöörama, et nad ära ei kaoks ja lollusi ei teeks.
Enne äraminekut tuli D'l mõte, et sööks kõik koos õhtust kusagil. Mõte arenes ja arenes, lõpuks lõpetasime seitsmekesi(meiega liitusid M ja DB<- D hostmom) Newtoni T-stationi dineris. Väga lahe koht ! Ja väga-väga tore õhtu:) Kõigile meeldis! Elagu Ameerika!

Kolmapäeval käisime jälle A viiulis. This time ei mingit kummikute kaotamist ega otsimist. Õhtul läksin D juurde filmikale.
Neljapäev möödus vaikselt, õhtul käisime Iiri pubis söömas.
Ja täna, reedel, pole midagi märvimisväärset toimunud. J'l käisime vaid lennujaamas vastas. Aa, ei, A'l on täna sünnipäev ju! Piiga sai meil 9 aastaseks nüüd. Hommikul äratasime ta laulu ja hommikusöögiga voodis ülesse.
Ning varsti lähme Tai restotrani õhtust sööma, D liitub ka meiega. Hiljem vaatame arvatavasti mingit filmi ja nii see reede õhtu möödubki.

Aeg läheb niii kiiresti, et kohutav.

Ja üleüldse on täna niii hea päev olnud! Plaanime oma nv New Yorgis, mis leiab aset juuni lõpus ja mis saab olema SIGAHÜPPERSUPPERMEGALAHE ! Nii ideaalne lihtsalt! Ohhhh, ma ei jõua ära oodata :)


Jah, ma olen nii õiges kohas ja nii õigete inimestega!

Ps! Ma tegin seda postitust 2 päeva. Alustasin juba eile päeval, aga lihtsalt väsisin ära ja otsustasin iluune kasuks.

Oleks vaid ilmad juba soojemad....

Your surrender

Vaatamata sellele, et meeleolu täna hommikul oli  meie majas väga cranky ning ilmgi kiita pole, olin ise vähemalt tubli ja tragi. Saatsin lapsed kooli, käisin koeraga väljas, tegin tund aega kodus trenni, käisin pesemas ja sõin hommikust:)

Üldiselt on mu esimene iseseisev nädal väga hästi läinud. Isegi M kiitis mind.
Esmaspäeval midagi erakordselt huvitavat ei toimunud.

Eile, teisipäeval, läksime lastega pärast kooli loomaaeda. A sõber O tuli ka meiega kaasa.
Loomaaed ise ei olnudki midagi erilist. Mitte liiga väike ja ka mitte liiga suur. Täiesti paras, et kulutada seal kaks tundi.

Aga liiklus oli see, mida ma pisut põdesin. Õnneks on mul sõber gps.
Sinna sõites mõtlesin, et hea idee oleks ju hääl peale panna. Ja kas ma oskan siis mingit Aafrika keelt ? Arvatavasti keegi lastest oli seda natuke näppinud, aga polnud hullu, jõudsime ilusti kohale.
Tagasi sõites vahetasin keele inglise peale ja asi kohe poole parem. Kuna me hakkasime sealt liikuma u 4.20, muutus liiklus üha hullemaks. Tööpäev hakkas ju lõppema ja kõik tahtsid koju pääseda. Ning peale selle viis gps mind läbi Bostoni kesklinna. Mis tegelikult polnudki väga hull. Aga kui ma peaks ilma navita sõitma... ma ei sõidakski:D
Igatahes, jõudsime koju 5.15 ja ma olin ÜLI rahul ja nii uhke enda üle :))  Seega, koju sõit võttis aega pea tund, kuid sinna sõitsime vaid poole tunniga.  (Minnes me muidugi ei läinud ka läbi downtowni'i vaid lõikasime kusagilt otsemat teed)

Ühtul käisime kõik koos süüa ostmas.
Ja kui ma siis õhtul pea patja sain, magasin vist küll sekundi pealt.

Täna midagi erilist plaanis pole. Õhtul lähen võibolla välja, aga ei tea, eks paistab.
Homme peaks tüdrukutel pikk päev koolis olema, aga millegi pärast on hoopis lühike. Oeh, that's bad for me.
Ja ma ei saa aru, mis mu arvutiga toimib. Tujutseb vist. vahepeal laeb, siis jälle ei lae... ei tea.

Ja varsti on emadepäev! Ning ma ei tea mida teha selle puhul. On kellegil mingeid häid ideid muga jagada ??


Musi:*