Värsked muljed koristusreedest

Reede. Koristuspäev. 

Kui seni olen eiranud nende tolmuimejat, sest see ei sümpatiseeri mulle ja tundub jube kohmakas, siis täna otsustasin selle siiski ära proovida. Ning mu kahtlused said kinnitust. Ma ametlikult vihkan seda.

 

Välja näeb ta siis umbes selline(pilt on mingi suvaline netist, aga isegi päris sarnane).
Kuidagi liiga suur, raske, ja üleüldse võõras masin minu jaoks. Esiteks teeb see jubedat häält, mürin on nagu traktoril. Teiseks on sellega raske liigelda. Juhe jääb jalgu ja pisikestesse nurkadesse ja diivani alla ei pääse kohe kuidagi(või ma lihtsalt ei oska). Pealegi ei osanud ma seda toimimagi panna. Ma ei saanud aru kuidas käsipideme alla saab. Lõpuks sain hakkama, pidin vaid natuke tugevamini tõmbama. Edasi ei saanud ma aru, kas see üldse imeb ka midagi, sest ikka tundus põrand must. Aga tolmukott/kast kui selline andis märku, et vist ikka imeb küll kui seal juba piisavas koguses koerakarvu on. Siis loobusin põrandast ja otsutsasin treppe puhastada. Algul üritasin kogu selle kupatusega trepile ära mahtuda ja alumise urinaga puhastada, no ei saa ju. Siis avastasin, et oh ühe toru saab välja võtta ja sinna otsiku panna ja siis treppi puhastada. Nagu minivariant inimlikust tolmuimejast.

Idee oli hea, aga kui ma lõpuks süsteemile pihta sain, et mismoodi  see toru välja käib, siis ei hakanud see imema. Alumine suur osa imes, aga toru mitte. Näppisin siis nuppe ja kiskuisn asju lahti ja imekombel hakkas see toimima Nii. Siis vaatasin, et pildil on näidatud kui lihtne sellega terppe on puhastada- jäta masin alla ja roni oma toruga muudkui üles. Aga kas see toru siis venis ka ? Muidugi mitte. Noh jah, venis küll, aga no paganama jäik oli. Lõpuks ei jäänud mul midagi üle, kui ühe jala ja käega hoida masinat terpiastmel seni, kuni teise käega üritasin tööd teha. Ja siis niimoodi edasi ja edasi liikuda. Oeh.

Ülemisel trepil otsustasin siiski pildi järgi toimida ja masin alla jätta. Ja milline imeline trennivahend see on! Ma arvan, et mu musklid said küll hea koormuse tänu sellele. Sest see on ikka nii jäik, et pead tõsist jõudu sikutamiseks kasutama. 

Viimasel astmel oli juba tunne, et nüüd tuleb küll see toru lahti ja lendab mulle pikku vahtimist. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Kui omadega valmis sain, ei osanud ma seda toru jällegi kuidagi tagasi panna. Olin juba aru kaotamas. Lõpuks siiski õnnestus.

Uhh, kuidas ma igatsen oma nunnut tolmuimejat. Isegi vaatamata sellele, et see ajas iga jumalakord mind hulluks.

Niisiis, jutu point on see, et ma vihkan seda tolmuimejat, meie koostöö ei klapi kohe üldse.

Ilusat reedet!