Kentucky loomaaed

Nagu neetult külastame me Kentuckyt alati just selle kõige kuumemal piikajal. Nii on seekord näiteks viimase nädala temperatuur +40 ringis püsinud.

Loomaaias on kõik korraga rasedad, koeri on rohkem kui lapsi ja 24/7 töörutiin on verre imendunud.

Tead, ega tegelt ei viitsi ja pole jaksu üldsegi midagi kirjutada. Jas kas Sind üldse huvitabki.
Homme saabub ehk M'i näol kergendus, nädala pärast Penny, 5 nädala pärast Bostonisse tagasi. Ausalt, ei jõua ära oodata.
Kui aega leian, kirjutan rohkem sellest loomaiast, mille külaline ma olema satun.

Võtan nüüd selle pisikese piiga enda kõrval kaissu ja vaatan, millega mu unenäod seekord  üllatavad(eile sain näiteks surma. Kaks kuuli lasti kerre.)

Jänkidemaa naeratuse tulemus

Suve alguse puhul avaldan Teile oma valgenduskuuri katsetuse tulemuse.
Kasutasin siis 28 päeva jooksul Crest 3D valgendavaid ribasid.(Neid 5-minutiseid) Ilma pikema lobata võin öelda, et mul on tunduvalt valgem naeratus kui seda oli kuu aega tagasi!!!
Hammaste tundlikkuse üle kurta ei saa. Oli küll tegelt paar korda, kus magusa peale hakkasid hambad koledalt valutama(saab seda üldse valutamiseks nimetada?), aga samas võta sa kinni, kas see oli Crestist või patustatav suhkurukogus oli üle normi.  Samas kuuma-külma tundlikkusest ei saanud ma midagi aru.  Ehk annab see tunda rohkem siis kui kasutada ribasid, mida peab tunduvalt kauem peal hoidma.?.

Igatahes. Mina olen rahul. Kavatsen enne koju tulekut veel korra läbi teha(või hoopis koju kaasa võtta).  Valge naeratus on ilus!!!

PS. Püüdsin igatepidi antud pilte võimalikult normaalseks teha. No et nad sellised hirmased ei tunduks. (Avastasin, et üsna tobe on üleüldsegi hambaid pildistada)(Ja siis neid veel kokku kleepida, huh, hirmus)

Kõik üleliigne hakkas sulama

Pealkiri pole niisama tühi loba. Ilm otsustas 35 soojakraadiga otsaette virutada, tõstes niikuse taseme 50% ja sulama hakkas see üleliigne kiht mu kehal. Pekk.

Kuna mu toas AC puudub, on siingi paras 30 C sooja. Tuled dušši alt, lähed dušši alla. No olgu, reaalsuses ma selline raiskaja siiski pole. Aga just see oleks koht, kus veedaksin praegu oma vaba aega.
Õnneks näitab ilmajaam, et selline kuumus kestab vaid paar päeva ja siis tuleb värskendav vihm peale.
Ilm ilmaks.

Olen see nädal "puhkusel". Lapsed läksid isaga juba suveks Pennsylvaniasse. Esmaspäeva varahommikul lendan Baltimore, korjan need kaks piigat peale ja edasi lendame Kentuckysse.  Kaks nädalat seal, siis uuesti Pennsylvaniasse, kuu aega laagrit ja augusti algul tagasi Bostonisse.  Nii palju siis vabast suvest. Töötan rohkem kui terve aastaga kokku.
Pool augustit olen siiski vaba, seejärel kuu aega tööd ja ongi kogu moos. Pillid kotti, peatükk kinni ja tagasi koju.

Programmi pikendusega seoses pidin veel 3 "ainepunkti" koguma.  Nii veetsingi möödunud nädalavahetuse koolis. Kolme päevaga 25 tundi tarkust. Neist teine päev koguni 12 tunnine päev. No see oli hullem kui töö(võttes arvesse et olin tollel nädalal tööl rohkem kui muidu. Lastest oli kahju, nood nägid oma ema vaid hommikuti tunniks ajaks). Hommikul kell 5 üles, et jõuda pesema, riidesse, bussile,  metroole ja veel teiselegi metroole. Kõik vaid selleks, et olla koolipingis kell 8 ähvardusega, et iga hilinenud viie minutiga lisandub kodutööd tunni jagu. Mis sa arvad, kas see ähvardus ka tõele vastas? No muidugi mitte. Ja mina, kes ma kogu oma kooliaja olen püüdnud viilida ja nihverdada, et unetunde oleks ülekaalus võrreldse koolis veedetuiga, läksin õnge ja vottak, lõpptulemusena olin korrakski kohusetundlik õpilane.
Samas ei saa kurta. Igava koolis passimise asemel tuiasime enamus laupäevast ja pühapäevast Bostonis ringi ja ammutasime tarkust. Noh, kas ka reaalselt ammutasime või mitte, see on omaette küsimus.

Hammastest üritan ka õigepea kirjutada. Tõsi ta on, valgenduskuur sai läbi ja tahaks siis isegi teada, kas mõjus või mitte.

Kolimismurele veel lahendust ei leidnud. Panin talveriided rõõmsalt tagasi kappi ja tegelen sellega uuesti augustis kui Bostonisse naasen.


Ahjaa, Jaanipäeva tahaks, oiii kuidas tahaks !!!!

Palju on vähe, vähe on palju

Mul on selle aasta ja kopikatega  omajagu asju kogunenud. Riideid, jalanõusid, kosmeetikat, raamatuid ja muud jama. Mõtlesin, et tark oleks ehk asju saatma hakata. No näiteks talveriideid, mida mul ju enam vaja ei lähe. Vaatasin nad eile kõik üle, et ehk raatsin siia jätta, aga ega ikka ei raatsi küll. Arvan, et soodsam and siiski koju saata kui uuel talvel uued soeatada. Ei saanudki siinseid asju ju palju kanda, polnud meil õiget talvegi.
Käisin siis postkontoris uurimas, kuidas kõige soodsam oleks. Ja ega soodsast nihverdamisest ei saagi juttu olla. 10 poundsi(4,5 kg) eest küsivad üle 70 dollari, mis teeb 56 euri kanti. Tere talv. Nojaa, olen ennegi pakke saatnud, kallim neist läks maksma üle 30 dollari, mis oli emale sünnipäevaks.
Nüüd ma  ei teagi jällegist.
Kas tulla koju lausa 3 kohvriga? 2 on nagunii garanteeritud. Sellega seoses peangi uue kohvri ostma. Äkki osta siis hoopis 2-3 ?  Üks lisapagas maksab ise umbes 70 dollari kanti(oleneb ehk lennufirmast?), pluss siis uued kohvrid.

Keegi juhuslikult Eesti ei rända lähiajal ja ei tahaks mu talveriideid ning mõnda nipet-näpet kaasa võtta?  Ma ristiks selle inimese elupäästjaks, rahakotipäästjaks.

Igati jama selle asjaga. Kolimine maad mööda on ikka elujagu lihtsam. Vups-vups asjad prükkaritesse, kastidesse, olgu neid siis palju tahes.
Üle lombi maksa end aga seaks.

Tilka tilga haaval saab ämber täis

Millal hakkasin ma nõnna koeri vihkama. Või no täpsemalt just Seda koera.

Ehk juhtus see pärast neid hunnikuid oksesid või pasalaadungeid või uriinijõgesid mida olen pidanud ta järelt koristama. Põrandad, diivanid, trepid, vaibad.  Rääkimata ta non-stop karva kaotusest. Karv siin, karv seal, karv iga nurga peal. Ja all. Ja üleval.

Ja kui loll saab üks koer üldse olla. Just nii loll.

Kohvihoolik, pildihoolik

Käisime D'ga eile New Yorgis. Ta oli nimelt aegu tagasi soetanud fotograafia klassi piletid ning kutsus mind kaasa.
Nii võtsimegi laupäeva pärastlõunal bussi Suurde Õuna. 4 tundi loksumist ja kella kuueks olime sihtpunktis. Klassini oli veel 2 tundi aega, käisime kiirel shopingul(kusjuures ei ostnudki tegelt midagi) ja söömas.
Klass/kursus leidis aset Central Parkis, teemaks pikk säriaeg pimedas.
Meie õpetaja oli New Yorgi fotofgraaf JP. Noja nii me tulistamist alustasimegi. Esmalt üritasime liiklust pildile saada, asjatu vaev, tekitas vaid frustratsiooni. Seejärel suundusime parki sisse.
Katsetasime natuke joonistamist ja üritasime muidu ilusid võtteid saada. Jp andis umbes juhedid kätte, mis seaded paika panna ja tulistage niikuis jaksate.  No kui ma nüüd päris aus olen, siis sellest kahetunnisest pildistamise tulemuseks on vaid paar närust pilti, mis enamvähem välja tulid. Ei ole see pimedas pildistamine sugugi lihtne.
No aga samas sain jällegist kinnistada kogu selle ava ja iso ja kiiruse värki, niiet päris mööda külge alla see 2 tundi ka ei jooksnud.
11 aeg oli punt laiali(meid oli kokku 20 pea ringi) ja suundusime D'ga tagasi Timesi poole, et siis natuke ampsata ja bussile jõuda. 12.30 am väljus öisest Õunast meie buss tagasi Bostonisse.
Viie paiku Bostonisse jõudes arvas D heaks, et läheks hoopis sadamasse ja pildistaks hommikut. Väsinud ja magamata nagu me olime(no ei ole just lust bussis magada üritada kui iga viie minutiga kõik kohad ära surevad ja kann tuld lööb), suundusimegi siiski hommikusele jahile. Ning tuleb tunnistada, see jaht oli sootuks parema saagiga.
Kella 7-8 paiku hommikul jõudsime lõpuks koju. Magama polnud enam mõtet minna, sest pidime kella 10ks end LCC meetingule vedama. Selleks ajaks olin juba tarbinud 2 suurematsorti torbikut kohvi.
Meetingule vedasime end korraks kohale ja samakiirelt lasime jalga kah. Kellel siis sellise olekuga isu kanuutama minna on.
Ja vot nõnna ongi tänane päev nii pikk tundunud ja kohvitoosid muutuvad üha suuremaks. Magama ei tasu minna, siis tekib öösel raskusi.
Aga aitab lobast, vaata parem pilte.

 Central Park

 Kunstnik D

 Centrali purskkaev. Kell on umbes 10 paiku ja väljas on tegelt kottpime.

 Tere hommikust, Boston !

 Mis toimub?

 Kumba pidi ?

It's 5 o'clock in the morning

Tere hommikust, kuu !

Näed siis

Kui kaua ma seda uut postitust alustada üritan kuid siis samakiirelt või veelgi kiiremini nurgas olevat punast risti vajutan ja loobun.

Unevõlg poob ja tunded on sassis.

Märgin ära, et 4-1=3 ja punt ongi lagunemas.  Nimelt on meie armas Sakslane L teel tagasi koju.  Vähem kui nelja kuu pärast olen mina järgmine. Ning kui nüüd päris üdini aus olla, siis ei teagi, kas nutta või naerda. 

Lennujaamas kajas pigem lõkatav naer suitsukattena kurbusele. Nalja oli rohkem kui kopika eest. 

Nüüd sai aga nali läbi ja küll see reaalsuski jalaga taguotsa varsti virutab.

Sellele Lillale neiule aga kõike paremat koduses Saksamaal. Meie jääme teda siin igatsema ja päevi lugema, mil kohtume taas.

Minu täht taevas.

Armastusega, M.

Jänkidemaa naeratus

No kes ei ihkaks omada lumivalget ning säravat naeratus!
Kuidagi eriliselt omapärane on valged hambad Ameerikamaale. Oled paks või oled peenika, oled tervislik või mittetervislik, valged hambad on sul ikka.  Ehk on asi vaid minu maailmavaates, aga valdavalt enamustel on siin kaunid valged hambad. (siinkohal peab tõsiasjana tooma erandi minu enda vanema  lapse nöol.  Dental care ei kuulu just tema lemmiktegevuste alla).
Hambaravi ise on siin kallis. Suisa nii kallis, et korduvalt on kohalikud au pairid võtnud ette  reisi tagasi kodumaale vaid selleks, et külastada hambaarsti. Isegi lendudega on see odavam tulnud.
Siinkohal kõigile tulevastele au pairidele soe soovitus(kui teid siin üldse leidub), või miks ka mitte lihtsalt neile, kel kunagi plaanis üle lombi rändama tulla: Tee endale teene ja tule tervete hammastega. Jah, ega see hambaravi Eestiski odav pole, aga siisk tunduvalt odavam kui neil siin.
Minul õnneks hammastega probleeme pole tekkinud. Lasin isegi enne siia maandumist kõik üle vaadata ja vajaliku ravida. Kirusin palju kirusin summade kohta, mis kikunaatori kabinetti maha jäid, aga teadsin siis ja tean nüüdki, kõik läks asja ette ning kõikidevõimalustemaal poleks selle kopikaga midagi peale hakanud.

Sülitan nüüd igaks juhuks kolm korda üle vasaku õla.

Niisiis, tagasi säravale naeratusele. Minu hostemal on näiteks laitmatult valge naeratus. Saladus ?  Crest 3D whitening strips.

Ma olen üldiselt üsna umbusklik kõikide taoliste toodete vastu. Pikalt mõtlesin, et kas tasub ikka 40-50 dollarit ühe karbi eest välja käia ja tulemusena oodata valgemat naeratust? 

Nähes ükspäev apteegis aga ﹩10 allahindlust võtsin vaevaks lõpuks katsetada. 

Igal hommikul võtan karbist paki, kus sees üks läbipaistev geeliriba alumistele ja üks ülemistele hammastele. Ja nii 28 päeva jutti.

(PS. pildid on netist)
Just täpselt nii katangi hambad viieks minutiks ribadega ja tulemusena lubadakse 28 päeva jooksul säravamat naeratust.
Olen kasutanud neid reedest saati, siiani pole mingit vahet teinud.
Eks siis näha ole, kas saan suveks kauni naeratuse või mitte.

Üleüldse on Cresti tooted väga populaarsed. Hinna poolest küll natuke kallimad, aga inimestele tundub meeldivat. Või ehk toimivat?

Taolisi tooteid leiab mitmeid ja mitmeid. Küll odavamad, küll kallimad. Lisaks erinevad hambavalgenduskuurid "profesionaalide" kabinettides jms. Ühel neist käis hiljuti sakslane D'gi. Väidetavalt sai tulemusena 7 tooni valgemad kihvad. Meile, kõrvaltvaatajatele, jäi paraku tulemus arusaamatuks.

On see nende saladus mis on,  aga tundub see toimivat.


Säravvalge naeratuse nimel !

Õuna rindel

No teate ju kuidas värskelt armunu võib tundide viisi vaid sellest Ühest rääkida. Ja rääkida. Ja rääkida. (Noh, nagu mu Mexiclane).

Mina võiksin tundude viisi oma Õunast vadistada. Rääkimata need lugematu arv tunde, mis ma ta seltsis veeta võiksin.(või veedangi)
See oligi armastus esimesest silmapilgust. Nii ilus, tark, osav. Ja kiire.  Ning see maruhea Multi Touch Trackpad. Kohanemisega ei tulnud ka mingeid probleeme.  Klaviatuuri sättisin kohe eestiseks, nüüd tekitab väikest segadust vaid märgid. Need ei klapi enam klavhidel olevate märgistikuga. Tegelt peaks uurima, äkki saab need ära sättida. Aga samas pole hullu, sest eelmisest arvutist on need "kätte kulunud".
Ja kui vaikne Õun on. Ta teine nimi võikski olla Vaikus. Õun Vaikus. Ei mingit põrinat-urinat-suminat. Mitte-kui-midagi. Olen vaid korra kuulnud kui Õun otsustas, et päike on liiga soe ning pani nurrudes oma puhuri tööle. Aga muidu on vaikus majas.
Igapäevaseks on saanud paaniline hirm, kuidas Õun katki võib minna. No see oleks ju nii karma või Murhpy või mis iganes. Et midagi ju PEAB juhtuma. Aga ei või!

Vana arvuti seisab nii nukralt ja üksikult nurgas. Vahest tuleb ikka väike nostalgia peale seda vaadates, oli ju teine mu esimene läpakas siiski. Ja pole ta teab mis vana ka, pisut alla kahe aasta. Ja mu meelest näeb ta ikka nii hea välja, mu mr Q.  Aga et ta jäi nii aeglaseks… ja minu enda mugavus ja laiskus ta uuesti üles lasta putitada. Noh, et kui ta magama läks, siis üles ei ärganud jms. Tegelt korra täitsa käisin ju eelmine aasta sellega teeninduses kui toitekas üles ütles. Pärast seda paar korda sain klapi kinni panna ning lahti tehes ärkas ta üles, aga nendeks loetud kordadeks ta jäigi.
No muidugi ei tasu mainimist ta ülikehv touchbad. Ning lõpmatud madinad streikiva hiirega.

Aga siiski, õun on äge.
No mind on kerge osta ka. Anna vaid kiirus, valgustatud klahvid, ilus/stiilne välimus, piisav aku, kerge,pisike(kuigi nüüd läksin 11lt 13le) ja mu süda ongi võidetud.
Ja Õun seda kõike ongi.

Ainsa negatiivse argumendi leiab hetkel mu pangaarve.


Üleüldiselt sai Õun külge tiitli nr 4. Minu neljas arvuti, mille olen ise endale soetanud.
Kes peab arvet autodega, kes arvutitega.



Võtame seda kui,  mul pole elu.

One of those days

Ajuvaba ajaga võidujooksmine, et jõuda linna, et saada kollane tuli tollis, et jääda ilma juuksuriajast, et kaotada parkimispilet, et tunda nuttu kurgus, et saada loengut vanaduselt endalt tee ületamise kohta, et kaotada närv, et põhjustada tüli, et jääda hiljaks.

Ideaalne päev, et tõsta tuju shoppamisega.

Ja nii ta sisenes poodi, sammus reipalt leti poole ja juba 15 minutit hiljem lahkus kui teine inimene, näol õilis naeratus, hinges rahulolu ja käevangus kaunis preili Õun.


Päev, mil astusingi ametlikult Õuna usku.


Aamen.