Bahama

Kehv kokkvõtete tegija nagu ma olen.  Alati vajan rohkem ja rohkem aega, kuid tegelikkuses on lihtsalt kättevõtmise asi.

Ja ma ei tea kust või kuidas alustada. Või mida üleüldse sellest teile kirja panna. Kirjutamine võib ikka nii paganama keeruline olla.

Ma armastan reisida. Aga kogu selle reisimise juures olen avastanud, et see teeb mind kurvaks.
Mingil moel õnnestub mul leida inimesi, kes jätavad musse sügavama jälje kui ma arvata oskaksin. Ning kui tuleb hetk nendega hüvasti jätta, teades, et ma ei pruugi neid enam iialgi näha, siis paratamatult on see kurb ja kraabib mu hinge. Ma vihkan hüvastijätte, ma vihkan head aega, ma vihkan leida inimesi ning siis neid jälle jätta. Jah, omalmoel jäävad nad killukeseks ka edaspidi, aga see ei ole ju see ! Ma ei taha mõelda, et ma ei kuule enam kunagi rannas BA elutarkusi. Või Lucky ei tee mulle maailmapatimat BahamaMamat. Või ma ei saa tundide viisi Eddiga rääkida. Või ringi hängida tema maailmalahedate sõpradega. Või ma ei istu enam kunagi Violas, nina ees kohalik Kalik'u õlle ning letitaga juba tuttavad baaritöötajad, kelle süda ja naeratus on suurem kui ei miski muu. Ning Tema, kes muutis mu viimased õhtud nii eriliseks. Ning see rand... See ju lihtsalt peab haiget tegema !
Ma ei läinud sinna selleks, et neid kõiki leida ja oma südamesse toppida. Aga nii ju läks. Ja ma igatsen neid.
Vaatamata sellele, et ma tagasi olles kurb olen, oli mul Bahamal ju nendega ülimalt hea! Nemad olidki minu Bahama !
Nojah, kõik ju ei läinud nii nagu plaanitud, aga see kokkuvõte, millest ma teile peaks rääkima, on siiski hea.

Jättes igasugused tunded nüüd kõrvale.
Kaineid päevi 0.
 Mis ju omamoodi oligi "my goal". Ei, mitte et ma sinna puhtalt jooma läksin. Aga see vabadus, mis see saar mulle uuesti pakkus. Tahad välja minna, lähed välja. Tahad õlut, jood õlut. Tahad shotte, teed shotte. Ja imeline, kuidas raha kaotas tähtsuse. Ning uskumatu kui palju ma puhtalt "lõdvaks laskmisele" kulutasin. Ning mis peamine, mul polnud kahju, mul pole kahju.

Enamjaolt me laisklesimegi niisama. Hängisime rannas/basseini ääres või tuiasime ringi. Ainus "lõbu", mis me selle seitsme päeva jooksul ette võtsime, oli skuutritega sõit. No plaanis oli veel tegelt ka "peopaat", aga see oli see laupäev kui eelmine õhtu murdis ja muserdas.
Aga skuutrid olid ka lahedad. Isegi vaatamata sellele, et maksime ajuvabalt palju selle eest.
Tegime tiirud kuulsuste majade juurde, kus omavad "suvekodu" näiteks Oprah, M. Jordan, N. Cage jms.

Bahamale minnes peab arvestama nende jälkide "näljaste" meestega, keda leidub igal nurgal.  "Hey babe", lõputu signaalitamine, numbri küsimine. Lõpuks viskas ikka üle, väga üle.
Elu jubedaima öise jalutuskäigu kogesin viimsal ööl kõndides üksi Paradiisi saarelt Nassau kesklinna tagasi hotelli. Polnud ÜHTEGI autot, mis poleks mulle signaalitanud, üks lausa targurdas ja kamp noore nolke hakkas seda tüüpilist iba ajama. Teisel pool tänavat hüüdsid järgmised. Teetöölised küsisid, miks üksi väljas olen, miks taksot ei võta.
Mind täitsa huvitab, kuidas neile selline kultuur sisse kasvatatakse.

Nassau on selline omamoodi. Paradiisi saarel koged tõelist kuurorti, relaxi. Nassau linn ise aga on kohati pisut geto ja hirmuäratav. Huvitav kultuuriline kogemus.

Toit ja muu selline on üldiselt üsna kallis. Ülehinnatud. Aga no mida sa ühelt turistikalt muud oodata oskadki.

Meie teises hotellis oli papagoi. Ma nime kahjuks ei mäleta. Aga ta rääkis. "Hello" "Goodbye".  Hommikuti oli ta eriti edev.

Elu esimese "Thanksgivingu" veetsime ju ka puhkusel olles. Jäime küll ilma traditsioonilisest söömisorgjast, aga lubasime omale siiski kena kolmekäigulise õhtusöögi hotellis. Pearoaks oli ei miski muu kui kalkun.
(Mis on üldse thanksgiving? It's a day to be thankful and grateful for people and things you have in your life)
Teemakohaselt laekus telefoni armsaid ja südamlikke sõnumeid. Ning näoraamat uputas "Happy thanksgiving"ust.


Lahkudes nuttis isegi taevas.


Jääb igaveseks meelde.