Bridge over...

Enne kui jõuan muljetada Montrealist ja pilte näidata, jagan hoopis ühe loo.

Jalutasime Montreali Mile End piirkonnas, mis on väga artistliku ja omapärase õhkonnaga rajoon. Palju erinevaid butiike, cafe'sid, galeriisid jms. Astusime sisse ühte šokolaadi poodi. Ja see lugu mängis nende kõlarites. Teadsin, et see on kusagilt tuttav. Nii tuttav. Küisisn müüjalt esitajat ja ta kirjutas selle mulle lahkesti paberile. Lahkudes jäi see mind ikka kummitama .
Pärast viit minutit bussijaamas seistes, külmast kange, torkas mulle pähe, et muidugi ma tean seda lugu!Me ju ise laulsime seda!
Niisiis on sellel lool nüüd minu jaoks mite tähendust.
See mõnus ja mahe ja armas ja soe hääl on mu Montreal. Sest just nii hästi ma end seal tundsingi.
Üksiti tuletas meelde seda teist, eelmist peatükki.

Ning lisaks fakt, et selle loo saatel tegin oma elu kalleima šokolaadi ostu. Mitte endale vaid kingituseks Michellele. Ja ta on seda väärt.

Ole armas !