Ühel hetkel kõnnid tänaval ja tahad lihtsalt nutta. Ja nutad, sest sa saad ja keegi nagunii ei hooli. Su ümber on tuhanded inimesed, aga sa oled siiski üksi. Sest keegi ei hooli. Ei, see pole halb. See on hea. Sa kõnnid tänaval ja nutad. Miks sa nutad ? Sest tagasi tuli tunne, et miks mina? Miks just minuga? Ja sa nutad need kurvad ja kibestunud pisarad ära, võtad uue sõõmu elust, silmad tuttavaid nägusid, kes sind juba ootavad, lükkad suunurgad üles ja silmad särama ja oled uuesti tänulik ja õnnelik.
Sama tänav, kus sa enne kõndisid üksi ja nutsid.
Tagasiteel pole sa enam üksi. Tänav on sama, ümbrus on sama, inimesed on teised. Isegi kui tunne hingepõhjas on sama, pole sa üksi. Ja siis ta lausub "Kas ma olen sulle öelnud, kui palju ma sind armastan ? " "Oled, mina armastan sind ka"
New Yorgil on omapärane mõju ja olemus.
Ja mulle siiralt meeldib see. Ma võin päev otsa kodus olla ja teha mitte midagi, aga siiski on tunne, et olen osake sellest suurest.
Ja ma nii vajasin seda. Seda, et olengi pool ööd üleval, joon veini, üksi. Hommikul magan kaua, ärkan siis kui tõesti uni on läinud ja ma tahan silmad lahti teha, mitte ei pea silmad lahti tegema. Panen mängima oma lemmikmuusika, koristan, käin pesemas ja teen maitsva hommikusöögi, mis sest, et kell on juba 4 pärastlõunal. Olen, naudin, tunnen. Ja pole isegi kahju, et lasin ilusa päiksepaistelise päeva tuulde, sest see oli täpselt see, mida vajasin. Nagu tagasiränne eelmisse peatükki.
Need siiralt on mu lemmikhetked, lemmikpäevad.
9 kuud
.Kuus.
No comments:
Post a Comment