Enne kui ma võtan end kokku ja lõpetan Bahama kokkuvõtte, pean lahti saama sellest imelikust tundest, mis Eesti jõulupidu minusse jättis.
Nimelt käisime täna Kaisaga Bostoni Eesti seltsi jõulupeol. Toimus see meist u 40 minutise sõidu kaugusel, pisikeses kirikus. Sai osta eesti head ja paremat. Isegi plaate ja raamatut, aga see selleks. Muidugi jõulusööki sai ka.
Rahvast oli üsna palju. Terve saal oli täis. Igas vanusegrupis. Meie vanust oli muidugi kõikse vähem, ülekaalus olid vanurid, 30-40 keskel ja lapsed, lapsi oli palju.
AgaAgaAga.
Kuidas seda seletadagi, kohati tekkis mul tunne, et ma ei kuulu sinna. Eestlaste sekka. Ärge saage valesti aru, inimesed olid toredad ja sõbralikud. Üsna vahva oli kuulda nii palju eesti keelt. Aga see kohmekus, mis eesti keelega kaasa tuli. Kuidagi nii raske oli inimestega rääkida ja kohaneda. Inglise keel on sootuks..loomulikum?
Ma ei tea ise ka mida ma nüüd mõtlen ja tunnen.
Kohati on mul tunne, et inglise keelses keskonnas on lihtsam olla m i n a. See mina, kes ma olla tahan. Olla oskan.
Kogu see Eesti mu ümber pani mind sellesse imelikku olekusse, mulli. Pähe kerkis tuhat ja kolm mõtet, ideed. Küsimärki. Lõi segamini kõik mu peas.
Näha neid inimesi, kes on olnud kunagi täpselt samas kohas, kus mina ning kuhu nad nüüd välja on jõudnud...
I really didn't need this right now.
No comments:
Post a Comment